Sel telehooajal vaatan ma kolme seriaali: "Meeleheitel koduperenaised", "Inetu Betty" ja "Marina".
Kui kaks esimest on linlasest kontoridaami jaoks vist ühiskondlikult enamvähem aktsepteeritud vaatamisväärsus, siis "Marina" vaatajaid ei tea ma oma tutvusringkonnast kedagi. Selline ehtne Ladina-Ameerika seep - tormilised kired, õilis vaene kaunitar (kes sünnipära järgi küll hoopis rikkasse perekonda kuulub), fuuriatest kõrgseltskonnadaamid, leidlapsed, intriigid. Ja nii edasi. Ausõna, ma ise kah ei tea, miks ma seda vaatan! Seda enam, et saan ka parimal juhul näha igast seeriast ainult 5-15 minutit lõpuosa, varem lihtsalt ei jõua koju.
Ilmselt selleks, et endal liiga imelik ei hakkaks, taaslugesin viimase raamatuna läbi "Punase ja musta". Tegelikult vist poleks pidanud seda tegema, sest ülikooliajal jättis see sügavama mulje. Oleksin pigem võinud seda mälestust säilitada ja praegu seriaalide vaatamise juurde jääda.