Firma jõulupidu võib ikka täitsa tore olla. Meil oli, on peaaegu alati olnud, ehkki meie ülipiduliku ürituse traditsioon iseenesest justkui välistaks liigse möllu ja lusti. Ent kui ametlik osa läbi, aasta parimad autasustatud ning tööjuubilarid väärikalt meeles peetud, läheb peoks. Kasvõi kingad jalast ja lauale tantsima. Eriti kui lavale tuleb Smilers oma rokkivate ja ilusvalustae lugudega.
Iseenesest on ka see ametlik osa tore, eriti neile, kes ise mõne tiitli saavad. Paar aastat tagasi, kui saabus minu tähetund Aasta Töötajaks valimise näol, oli ikka uhke tunne küll. Sellistel hetkedel ma täiesti usun mitterahalise motiveerimise võimalikkusse, öelgu need uuringud eestlaste eelistuste kohta mida tahavad.
Millegipärast ei ole mul pilti selle kohta, kus ma ise Aasta Töötaja rinnamärgi saan, on ainult see, kus ma aasta pärast tiitli üle annan. Kui fotograafilt tulevad pildid tänavuse jõulupeo kohta, siis panen siia mõne värskema foto endast kah.
Laste jõulupidu möödus aga seekord kinos. Vaatasime „Narnia lugusid” ja pärast tuli jõuluvana.
Oma divisjoniga käisime pidulikul lõunal. See oli võib-olla kõige toredam.