Eile õhtul olin ma nii ületöötanud, et otsustasin minna töömõtete väljaraputamiseks Kona Craft MTB kolmapäevakule Kroodil. Kuna ma teadsin, et Leivo ja Kreete on kah sinna siirdumas, sokutasin end lihtsalt nendele kaasa.
Kroodi kolmapäevakul tuli noortel sõita üks, naistel kaks ja meestel kolm 6,7km ringi. No ja kui ürituse eesmärk on propageerida maastikurattasõitu kui võistlussporti, siis oli arvata, et kerge see rada just ei ole.
Tegelikult oli väga suur üllatus, et siinsamas, üsna Tallinna külje all, üldse on niisugune koht: järsud tõusud ja laskumised, vahepeal ilus metsavaheline või kaldapealne rada. Või siis vähem ilus rada, kus rohked puujuured ja justkui nagu ristipidised künnivaod maastikusõidu võlusid ilmestasid.
Esimese ringi sõitsime koos Kreetega niisama soojenduseks (kiibiga starti-finishit läbimata), siis teise ringi Kreete võistlusringi tempos ja kolmanda tegin üksi ja niisuguses tempos, et ikka kihutamise ja pingutamise tunne oleks.
Kolmas ring läkski alguses nii hästi ja hooga, et hakkasin ennast tõelise singlikunnina tundma ja otsustasin ühest järsust, kolme noolega tähistatud laskumisest niimoodi alla sõita, et jalga maha ei pane. Nii proff, noh. Eelmistel ringidel olime seal umbes ülemise veerandi pidurite peal sõitnud ja siis maha tulnud.
Tegelikkus oli muidugi see, et ma kukkusin. Kusjuures nii, et ei saanud aru, et hakkan kukkuma, vaid märkasin äkki, et olen juba kukkunud. Ja mitte lihtsalt küljeli liiva sisse, vaid ikka mingi puu vastu ka - puusa peale tuleb ilmselt ilus sinikas. Olin asjade sellisest käigust mõnevõrra ehmunud, pikutasin paar hetke ja otsustasin, et ma ikka päris kunn veel ei ole. Viimase ringi viimase pika laskumise (kahe noolega) kõndisin sellepärast samamoodi kui kahel eelmisel ringil.
Tegelikult oli ootamatult vahva seal tõusudel ja puujuurtel nikerdada ning laskumisi teha. Ent elus esimest korda tundsin puudust rattakingadest - rappuvamatel laskumistel kippusid jalad pedaalidelt minema lendama, samuti olnuks neist ilmselt abi järskude tõusude lõpuosas, kus püsti tõustes jalg pedallilt maha kippus libisema.
Aga nii kunn ei ole ma praegu veel siiski ka selles osas, et hakkaksin endale klippidega pedaale ja rattakingi ostma.