Tänavu kevadel alustas autokooliteed Ode Liis ning on nüüdseks jõudnud nii kaugele, et mina tegin jälle endale sõiduõppe juhendaja tunnistuse (elektrooniline taotlus paberivabas ARKis + riigilõiv 15.97). Ja oleme nüüd juba kuuel õhtul sõitmas käinud.
Alustasime muidugi platsiõppest. Hilisõhtul, kui Mustamäe ARKi esine suur parkla tühi, käisime seal tiirutamas, paigaltvõttu ja parkimist harjutamas. Emotsiooni lisasid ühel õhtul lärmakad mootorratturid, kes õnneks küll õppesõitjast kaugel oma sööste ja pöördeid tegid, teisel korral vahtralehega kutid, kellel oli hädasti vaja Odele näidata, kui hoogsalt nemad juba oskavad boksi tagurdada või kui järsult pidurdada, ning kolmandal väikelapsega ema, kes ümbritsevatest rohealadest hoolimata pidas vajalikuks jalutada oma maimukest nimelt parkimisplatsil ja järgneda manöövreid harjutavale autole, ükskõik millisesse platsinurka me jalutajate eest liikusime. Nii et igav ei hakanud.
Kui plats end vähehaaval ammendama hakkas, läksime tänavatele. Ikka õhtutundidel, kui liiklus väiksem ja rahulikum, aga üllatusteta ei ole saanud siingi. Seal, kus Kadaka tee ja Pärnu maantee ringristmikuna kokku saavad, veeres näiteks jumala eikusagilt ringile... pall. Ja mitte jalg- või võrkpalli mõõtu tavakera, vaid kummist ja hiigelsuur - selline, millega lapsed känguru moodi hüppamist harrastavad, aga ilma kahe kinnihoidmissangata. Ja palli järel ei jooksnud sõiduteele mitte lapsuke, vaid paarikümneaastane noormees... Rääkimata ootamatult teele vupsavatest jalakäijatest, suunda näitamata manöövreid sooritavatest kaasliiklejatest ja muidugi absoluutselt puuduvast teekattemärgistusest. "Sõida lihtsalt otse" või "Näita suunda ja liigu kujuteldava rea võrra vasakule" on parimad soovitused, mida isegi suurtel ristmikel - näiteks Kadaka Selveri juures -sõiduõppijale saab anda...
Muidugi on minul kõrvalistujana kõike läbi elada palju õudsem kui Odel endal. Vähemalt mina arvan nii, Ode väidab muidugi vastupidist.