Eesti Päevaleht kirjutas täna, et soolise võrdõiguslikkuse volinik taunib Tartu Mänguasjamuuseumis "Poiste päevana" välja reklaamitud üritust ja Eesti Rahva Muuseumi poiste tööõpetuse tuba. Sest need tõrjuvad tüdrukuid ja kinnistavad arhetüüpseid soorolle.
Mjah.
Mulle üldse ei meeldi, kui inimeste kaasasündinud omadusi alla surutakse ja tasalülitatakse. Väljendugu need siis humanitaar- või reaalinimese mõtlemisomadustes, käelises või mõttetöölises andekuses, mehe või naisena sündimises. Nii et esimene reaktsioon oli ka minul: "Appi, kui nõme."
Ent kui lugesin seda lugu läbi ajakirjanduslikku võimendust vähendava filtri (st jättes välja ajakirjaniku võetud positsiooni "loll volinik, süütult kannatavad asutused" toetavad rõhuasetused), olen natuke teist meelt.
Ma ei ütle, et mänguasjamuuseum ei tohiks teha poiste mänguasjade päeva või tüdrukute mänguasjade päeva. Võib, isegi peab, sest meheks ja naiseks olemine ning vastavate mänguasjade eelistamine on sügavalt olemas meis kõigis. Aga ei pea olema soolise võrdõiguslikkuse volinik, et poistemänguasjade päeva pressiteatesse lisada üks lause: "Oodatud on ka kõik suured ja väikesed tüdrukud, kes poiste mänguasjade vastu huvi tunnevad."
Sest kui kõik muud erisused ja omadused on pigem tõlgendamise küsimus (kui kunstikäpardist mina ikka pean end andekaks, pean ma endale suunatuks ka kutset"Andekaid kunstnikke oodatakse maalilaagrisse"), siis sugu on ikka midagi muud. Poiste päevana väljakuulutatud üritusele minek eeldab tüdrukult ning tüdrukutepäevale registreerumine poisilt ikka mõningast eneseületust. Või ma ei tea, võibolla on praegused lapsed paindlikumad - poistepäeval osalenuist olid pooled olnud tüdrukud. Nii et võibolla näeme nii mina kui soolise võrdõiguslikkuse volinik tonti seal, kus teda pole. Aga mina igatahes ei tunneks enda kutsutuna üritusele, mille puhul on öeldud "oodatud on mehed" :) Nii et pigem usun ma võimalust, et tüdrukud olid seal lihtsalt sellepärast, et ei nemad ega nende vanemad ei teadnud, et parasjagu toimub seal üritus, kuhu on kutsutud poisid.
Muide. Kui meenutan oma koolipõlve, siis näiteks tööõpetuses ei meeldinud mulle sugugi, et oli poiste tööõpetus ja tüdrukute tööõpetus. Ma nimelt oskasin kõiki neid köögi-, tikkimis- ja kudumistöid, mida me tüdrukutetunnis väsitava aeglusega pusisime. Oma elu esimesed kirikindadki olin vanaema juhendamisel kudunud juba seitsmeaastaselt, nii et kaks tundi pühendumist soonikkoe saladustesse oli viis aastat hiljem lihtsalt tapvalt igav. Ainult heegeldamises oli midagi uut, seda ma varem eriti ei osanud. Ent kuna käsitöö mind eriti ei paelunud, olid need tunnid mulle tüütud.
Ja ma oleksin selle nn tüdrukute tööõpetuse asemel hirmsasti tahtnud teha hoopis küünlajalga ja linnumaja, millega tegelesid meie poisid. Mitte et ma sügavalt puutööhuviline oleksin, kaugel sellest, aga see oli lihtsalt midagi uut. Ning isa kõrvalt õppinuna oskasin ka saagi ja haamrit ilmselt paremini käes hoida kui mõnedki poisid, kes neid asju alles tööõpetuse tunnis nägid.
Ent loomulikult ei iitsatanud ma seda mõtet ühelegi õpetajale. Sest oli ju selge: poiste tööõpetuses käisid poisid ja tüdrukute omas tüdrukud, vastupidine võimalus ei kuulunud arutamiselegi.
Sellepärast mulle praegu meeldibki, et nende võimaluste üle arutletakse. Ja mõeldakse standardmõtlemisest (tüdrukute mänguasjade päevale on oodatud tüdrukud, poiste mänguasjade päevale poisid) samm edasi (poiste mänguasjade päevale on oodatud ka tüdrukud, ja vastupidi).
Iseasi muidugi, kas seda peab just soolise võrdõiguslikkuse volinik tegema. Millegipärast mõjub juba see ametinimetus ka mulle mingeid imelikke eelarvamusi tekitavalt.