Postkastist leidsin paksu saadetise, kus sees seitse jõulupostkaarti koos ümbrikega. Postkaartidel olid reproduktsioonid invakunstnike maalidest - maalitud pintslit varvaste vahel või suus hoides.Ja juures oli arve 99 kroonile, viisaka märkega, et ostu- ja tagastuskohustust ei ole.
Ma ei tahtnud neid postkaarte. Poes poleks ma neid isegi vaadanud. Mitte et nad koledad olnuks, kaugel sellest, aga ma pole väga pikki aastaid poest jõulukaarte ostnud.
Samas oli selline ebamugav tunne. Et kuidas ma siis ei maksa. Invaliidide projekt ju. Otse koju saadetud. Ja 99 krooni pole seitsme ümbriku ja postkaardi eest vist ka palju küsitud, ca 12-13 krooni komplekt. Ja et vaprad puudega inimesed, kes selle julge müügikampaania taga, jäävad kahjumisse just minusuguste pärast, kes kaardid lihtsalt endale jätavad. Sest üks oli mõtlematagi selge: tagasi postitama ma neid nüüd küll ei hakka, sest selleks tulnuks võtta ette eraldi teekond postkontorisse ning teha endale selgeks tavapärasest kopsakama kirja saatmise ja postmarkide maksumuse imeline maailm.
Ma ei tahtnud neid postkaarte.
Tegin lõpuks südame kõvaks ja otsustasin, et jäägu nii. Ma ei saada neid tagasi ja ei maksa nende eest. Andsin nad Mammule, kes jõuluajal veel rohkesti postkaarte saadab.