28.juunil pidasid Natalia (sündinud Lindeman) ja Johannes Parktali järeltulijad suguvõsa kokkutulekut. Minu jaoks on nimetatud isikud minu isapoolse vanaema ehk Mäepealse Memme emapoolsed vanavanemad.
Alustasime kogunemisega Vanakülas Pohlal, kus suguvõsa üks viiest harust veel praegugi juuri hoiab. Pohla ja tema ületeenaaber Klaukse olid muide omaaegsed suurtalud, mis hiljem poolitati. Poolest Pohlast koos maadega sai Tagavälja (sealt on pärit Kairi ema Urve) ning poolest Klauksest Väljaotsa, kus praegu elame meie.
Kogunemise järel marssisime rongkäigus Pohla maja kõrval asuvale Tammemäele, kus tammepuid tänapäeval küll enam pole. Nimi on aga märgitud juba Põhjasõja-aegadest, kui Vene väed olevat siinsete tammede all laagris olnud. Kummaline, kuid rahva suulises nimemälus on need kauged tammed edasi elanud Pohla tanuma äärse talu nimes - üks suhteliselt uusi majasid kannab nime Tammevälja.
Lisaks tinglikele tammedele on see koht ka mägi ainult suure üldistusvõime korral. Valgejõe-Loksa tee tõuseb seal kohas küll laugelt pisut kõrgemale ja paremat kätt jääb sügavale jõgi, kuid mäeks saab seda kümngast nimetada ainult jõe pealt vaadates. Vana tee olevatki aga käinud mööda jõe kallast - seal liikujaile võis uhkete tammekroonidega kaetud järsutõusuline küngas anda tõesti välja tõelise mäe mõõdu.
Nüüd igatahes saab Tammemäel taas olema vähemalt viis tamme. Pohla talust alanud viis haru istutasid igaüks oma tamme - loodetavasti lähevad need ka kõik kasvama.
Päörast tammede istutamist sõitsime edasi Läsna külla Samelile, kus asetseb üks viiest suguvõsaharust.
Hetkel, kui kõik meie suguvõsa vanad rivistusid lipu juurde ning laulsid kõrgete heledate vanainimesehäältega "Kaunistagem Eesti kojad..." läks minul igatahes silm märjaks. Sest ma tundsin lausa füüsiliselt, et üks sealt reast on puudu - meie oma Mäepealse Memm, kes eelmise aasta novembris suri. Oh, kuidas Memm oleks seda üritust nautinud...!
Kuid peamine:
Ära unusta üksikuid hõimlasi,
korja kokku oma pere,
Taluta kättpidi kohale kõige vanem,
anna talle aukoht.
Ka need, kes enam tulla ei saa
olgu me keskel,
sest hingepäev on suurem
kui ihu oma iganes.
See Silvia Rannamaa sõnum oli meie kokkutuleku kutsel ja sobib väga hästi kogu üritust iseloomustama.
Õhtul mängiti näitemängu suguvõsa ainetel - kuidas Pohla Taali Samelile mehele sai (peremees käis tal kosjas koguni kahel korral, sest esimesel katsel lükkas taali kosjad tagasi. Mees abiellus teisega, sai temaga viis last, kes aga varakult surid - ja kui nainegi hauda läks ning Taali samal ajal ikka veel vallaisepõlve pidas, tuli mees uuele katsele. Seekord siis õnnestunult).
Muidugi oli põhjalikku uurimist seinale kinnitatud sugupuude juures, jutuajamisi ja tutvumisi. Mina näiteks polnud seda Sameli haru peaaegu näinudki...