28. juunil 2008 on ühe minu suguvõsaharu kokkutulek. Selle haru oma, mis minu jaoks algab minu vanavanaema Leena Parktaliga (sündinud 21.jaanuar 1883). Sealt eespool on veel tema ema, kelle kohta öeldakse suupäraselt Pohla Eit ja kelle pärisnime ma ei mäletagi. Või ei teagi. Igatahes selle Eide ja tema Taadi järeltulijate kokkutulek nüüd tulemas ongi.
Minu laste põlvkond on Eidest hargnevate eakaaslastega juba nii kauge sugulane, et nad võiksid omavahel isegi abielluda: tervelt kuus põlvkonda eraldab neid ühisest esiemast ja -isast.
Tegelikult on see hämmastav ja imestamisväärt, et ma üldse tean - olgugi mitte päris nimepidi - oma nii kauget esiema nagu Pohla Eit. Et temast on veel mullegi räägitud, jutte nagu pärimust põlvest põlve kantud. Ja et juba teavad temast minugi lapsed...
Ühel õhtul rääkisime ka Leivoga sellest, kui oluline on lastele vanavanemate elutarkus ning nende põhiväärtuste edasikandmine. Leivo oli just lugenud vanavanemate rollist ning nii kujutasime ette, milline on tema kunagi vanaisana ja vanavanaisana :) Mina polnudki sugupõlvede pärandile nii aktiivselt mõelnud - võibolla just sellepärast, et mul on see vana- ja veel kaugemate vanemate teema olnud kogu aeg nii käejala juures ja igapäevane... Igatahes märkis Leivo, kui väga on mul kõige sellega vedanud. Tegelikult on minu meelest küll temalgi väga vahva ja kokkuhoidev suguvõsa, keda suvel kokkutulekulgi nägime - aga tema vaarvanemad ja muud sugulased on lihtsalt Eesti peal rohkem laiali, samas kui minu juured on kõik koos seal põhjaranniku paekivis puntras. Just see piirkondlik lähedus ilmselt ongi olnud eelduseks, et mingi suuline mälu on läbi aegade edasi antud.