Ei saa kurta, et mu organism õrn, allergiline või ülemäära tundlik oleks. Olen muretult söönud Oshi turult näpatud pesemata viinamarju, Moskva tänavamüüjalt ostetud rasvaseid tsheburekke ja igas riigis kõikvõimalikku kohalikku toitu. Kui migreenihoogu vallandavad toomingad ja sookailud kõrvale jätta, talun ma kõiki mittemürgiseid taimi ja nende lõhnu. Mu keha ei reageeri täppide ega punetusega kassikarvadele, kodutolmule ega millelegi sissesöödavale.
Aga on üks asi, mida ma patoloogiliselt ei talu. See on kunstlik õhuvärskendaja.
Olgu see õhku pritsitud aerosooli, ülesriputatud lõhnakuuse või lauale pandud kaunivormilise asja kujul - õhuvärskendajast hakkab mu nina seespoolt sügelema, tahan turtsuda ja aevastada (aga ei saa, ja see on eriti piinav). Pikemat aega sünteetiliselt värskendatud õhuga ruumis olles hakkab pea paksenema ning tuimalt valutama. Kui ikka pääsu pole, tekib mõne tunni pärast juba migreenihalo. Ei aita siis ka aspiriin, minu tavaline migreenivastane imerohi, kui selle võtmise järel jätkuvalt lõhna võimusse jääda.
Isaga käis mul vanasti lõputu sõda, sest tema ei tahtnud kuidagi uskuda, et autos olevast lõhnakuusest võib pea valutama hakata. Ikka oli pigem süüdi minu vähene magamine, söömata söök või liigne lugemine. Sest temale lõhnakuused meeldisid - meeldivad tegelikult siiani, aga praegu ei pea ma enam tema autos pikki otsi sõitma. Varem aga küll ning tunnike teel maale või maalt linna oli tuima peavalu vallandamiseks täiesti piisav. Nii ma siis püüdsin lõhnakuuski salaja elimineerida - õnneks polnud isal kommet neid üldlevinud viisil peegli külge riputada, vaid need olid auto küljesahtlis ning kadumine ei paistnud kohe välja.
Täna olin ma päev otsa kestnud arutelukoosolekul, kus majahaldaja poolt lasti ruumi ventilatsiooniavadest pahvakute kaupa piparmündilõhna. Üsna vänget sealjuures. Öäkk, ehkki muidugi parimate kavatsustega tehtud. Aga nagu ütlevad mu targad vanaemad - just heade kavatsustega on sillutatud põrgutee. Nii ka selle piparmündilõhnaga minu jaoks.
Algul oli mul õnnetus istuda otse lõhnatoru all, kuid sellest aru saades vahetasin kohta. Kaugemas nurgas polnud lõhna niiväga tunda, kuid tuima peavalu tekitamiseks sellest piisas. Õnneks sai vaheaegadel ruumist väljas käia ning värske õhk aitab sellise häda puhul kui imeväel. Aspiriinigi sai tublisti sisse kühveldatud, ehkki ma muidugi tean, et see hea ei ole.
Ja vedas. Migreenihoogu ei tulnud.