Pühapäevasest Kõrvemaa-retkest jäi hinge kripeldama emotsioon Suru külast.
Terve minu maa-lapsepõlve oli Suru selline koht, millest eriti ei räägitud. "Need maad on nüüd polikkoni all," lõpetati jutt lühidalt, kui see vanu aegu meenutades korraks Suru radadele eksis. Elu oli vist õpetanud, et Vene sõjaväe tegemistesse puutuvaid asju oli targem mitte kommenteerida. Nii oligi Suru selline põnev ja ohtlik Keelatud Maa, mille kohal hõljus nimele väga kohane surutise vaim ja millega seondusid salapärased ohtlikud sõnad. Polikkon (polügon), tankisild (vaata Alari tehtud pilti - praegu ei saaks sealt sillalt enam üle ei tankid ega inimesed), tulejoon... Aegajalt kostus sealt laskude kõma, mis Vanakülaski korralikult tihendamata aknaruudud tärisema pani. Aegajalt roomasid öösiti Loksa-Valgejõe teel rasked soomukid, pisikesed tigedad laternasilmad vaevu teed valgustamas. Ja Suru rabas ehk Kõnnu Suursoos pidid kasvama hiigelsuured, maailma suurimad jõhvikad - aga loomulikult ei tohtinud neid sealt korjama minna. Kõik see oli Suru, oli polikkon.
Hiljem, kui Vene väed olid välja läinud, sai seal muidugi vaatamas käidud. Küla varemete vahel õitsesid õunapuud, metsa all laiutas metsistunud saksamaa pihlakas ja lumepallipõõsas. Majadest olid järel ainult müürid ja lävekivid, siinseal püsti ka üksik korstnajupp... Nii oli ka meie jooksupühapäeval, aga õnneks me siis päris läbi küla ei läinud.
Ja meeles tiksub ikka ja ikka meie küla Mätliku Ruti luuletus "Kodu varemetel":
Mu õde, käsi anna, lähme koos.
Nüüd lähme koos üht kitsast,
rohtukasvand rada.
Me samm on väsinud.
Me käime tasa.
Meil mõlemal on otsal halliks pleekind juus.
Eks kord siin kõrgem olnud sinitaeva kumm?
Eks päike säravamalt heitnud kiiri vette?
Nüüd vetevoog nii ahtakeselt laotub meie ette.
Nii võõrastavalt vaikne kõik.
Või on see lumm?