Tiffany on juba päris julgeks saanud. Kui ma hommikul kööki lähen, on ka tema silmapilk platsis ning nühib valjult nurrudes mu säärte ümber. See käib nii, et kõigepealt liibub vastu jalga kassi esiots ja siis vonksatab tagumine - Tiffu tagaosa liikumine on ikka veel sujuvusest kaugel, ehkki areng on eelmise nädalaga võrreldes olnud hüppeline. Tiffany nüüd ikka kõnnib ja jookseb, mitte ei vea tagumist otsa niisama järel. Käpp kipub küll aegajalt siiski alt ära vajuma.
Kaks ööd on Tiffany maganud Jüri kirjutuslaua toolil, päeval pikutab elutoa diivanil. Kui muidugi mängimisest aega üle jääb.
Kistiga on suhted vastuolulised. Aegajalt nad nagu mängivad ja nagu kaklevad, ei saagi aru, kumba just. Ka Tiffany lööb Kistit konksus käpaga, nagu ka Kisti teda. Lõpp on see, et Tiffu lömitab kõhuli maha ja Kisti läheb siis tema juurest minema.
Kisti armastab jätkuvalt vaadelda Tiffu mängumürgeldamist, kuid sagedamini on ta viimastel päevadel olnud vist Tiffu kohalolekust häiritud. Igatahes eelistab ta viibida toas, kus Tiffanyt ei ole. Ja kui Tiffu ruumi siseneb, läheb Kisti minema. Eile õhtul hoidsin seepärast Tiffut pool tunnikest süles, et Ode saaks segamatult Kistiga tegelda: vastupidiselt Kistile Tiffanyt nagu tõmbab sinna ruumi, kus Kisti juba ees on.
Üldiselt on aga mõlema kassi kohanemine kulgenud sujuvamalt kui ma arvanud olin.