Tänavune koolialgus oli kuidagi teistmoodi. Jah, ma ikka panin raamatupabereid Odele ja Katile (Jüri seevastu tahtis kõik ise panna ja pani ka), jah, me ikka käisime eelnevatel päevadel poes kooliasju ostmas... aga oli teistmoodi.
Ma läksin hommikul tööle, kui lapsed jäid veel koju. Kes magama, kes lehte lugema. Nende aktused algasid hiljem ja juba mitu aastat pole ma enam võtnud esimese septembri väärtustamiseks töölt vaba päeva. Algklassi laste vanematel, muide, on mu tööandja juures 1.september alati vaba - selline armas soodustus, kuid ei laiene gümnaasiumis või selle lävel seisvate laste vanematele. Eelmisel õhtul tehtud kooki sõime hommikul koos Odega ja siis jäi see magajate ärkamist ootama.
Ning Kati ja Jüri puhul olin juba kooliks vajalike asjade nimekirja läbi vaadates üllatusega taibanud , et polegi vaja enam kõiki uusi asju osta. Dressid, tossud, särgid-püksid - miski polnud suvega väikeseks jäänud. Lapsed lihtsalt ei kasva enam!!! Garderoobi tuli ainult uuendada, vahetada välja vanakskulunud esemed. Finantsiliselt väga positiivne edasiminek.
Ja õhtul oli kah kuidagi teistmoodi tunne. Vist tavalisem kui varem. Ega see 1.september meil varemgi hullult pidulik ei olnud, aga ikka... kuidagi teistmoodi. Ma ei teagi, kuidas.
Eelmisel aastal aitas päeva tähtsust tunnetada ilmselt Martini esimesse klassi minek, tänavu oli temagi juba kogenud koolijüts. Noh, järgmisel aastal on vähemalt ees Heleni koolialgus...