Ennäe, lumi on saanud napilt kaks nädalat maas olla, aga minul juba üle 30 km suusatatud 
Suusahundid ei võta seda muidugi nimetamisväärsekski, aga minu aja- ja spordikavades igal juhul kõva saavutus.
Esimene suusatamine – millalgi üle-eelmise nädala õhtul Harkus. Keegi kaasa ei saanud tulla, nii et täiesti üksi. No hea oligi – ma lihtsalt surin seal 8km rajal! Algus oli küll paljutõotav, vaatamata sellele, et ma esimesel kilomeetril kolm (kolm!!!) korda tasakaalu kaotasin ja istuli potsatasin … aga nelja kilomeetri järel olin ilmselgelt tempoga üle pingutanud ja edasi lihtsalt surin. Iga plakati “Oled siin” juures premeerisin end puhkepausiga ja kuidagi jõudsin lõpuks ka auto juurde tagasi.
Teine kord – sama nädala lõpus päeval koos Odega Nõmmel. Miinus kuus kraadi ja tõeline suusapidu – vaevu saime auto parkida ja vaevu mahtusime rajale. Väikeste tõusude eel oli tunne nagu Tartu Maratoni stardis – rahvas seisab ja ootab, kuni eesolijad (paljud tõenäoliselt hooajal esimest korda suuskadel) Tegime kaks kolmekilomeetrist ringi ning minu rõõmuks oli tasakaal tagasi tulnud. Esimese ringi sõitis Ode kiiremini kui mulle meeldinuks, aga teiseks ringiks võttis tempo maha.
Hakkasime juba auto juurde minema, kui nägime saabumas Karini peret koos Mummiga. Ajasime natuke juttu ja otsustasime siis koos nendega taas rajale minna. Ilmnes, et Martin (peatselt 12) on suusatamises teinud mingi äkilise arenguhüppe, nii et koos temaga sõitmine on juba täiesti sõitmine ja tema uisusamm on kindlasti ilusam ja stiilipuhtam kui minu oma. Tegime sel moel veel kaks ringi, samal ajal kui Mummi pakkus seltsi Helenile ning nemad olid ühe ringi peal klassikafännid. Nii et kokku 12km.
Kolmas kord – täna Harkus. Jälle üksi ja kuna alustasin rahulikumalt (ja eks eelnev harjutamine ole kah mõjunud), tegin lausa kaks ringi. 16 km. Harku ring on tegelikult üsna igav, aga see igavus võimaldab mõtteid korrastada, igasuguseid asju läbi kaaluda ja plaane pidada. Seekordse pooleteise ringi puhaskasu oli näiteks ühe materjali struktureerimine – olin enne juba pikalt mõelnud, kuidas seda kõige selgemalt esitada, suusarajal mõtlesingi välja.
Aga miks pooleteise ringi? Sest teise ringi viimase poole tahtsin pingutada ja sõitsin kiiresti ning siis muidugi pole enam mõtetele ruumi.