Eile õhtul arvas Ode, et võiks Nõmmele jooksma minna. Läksimegi.
Aga seal, üllatus-üllatus, oli suurem osa alumisest rajast kaetud paksu (kunst)lumekihiga ning sellel lumel vuhisesid viuh ja viuh suustajad. Terve metsaalune oli neid täis, üks kiirem kui teine.
Me igaks juhuks ei hakanud siis nende sekka trügima :) Oleks olnud ka äärmiselt inetu kõik see vaevaga saadud rada jalgadega segi sõtkuda.
Sõitsime tagasi ja jooksime vanas heas Merimetsas.