Otepää MK vaatamise asemel võtsime laupäeval Leivoga ette lühema autosõidu ning läksime hoopis Kõrvemaale. Lund oli sadanud rohkesti, maanteeäärnegi loodus härmas nagu talvistel kauneimatel piltpostkaartidel. Teeäärne silt "Kosu 3 km , Härmakosu 5 km" (või olid need kilomeetrid nüüd vastupidi) pani igatahes südamest naerma ning arutama, et ilmselt on üks neist Kosu-küladest saanud nime suvisel ja teine talvisel ajal.
Kuna meil on alati probleem meelespidamisega, et kaasa tuleb võtta parkimiseks vajalik sularaha (hmm, peaksin vist paluma oma kolleegidel teha keskusele m-parkimise korraldamise pakkumine :), parkisime Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusest eemal. Muidugi jäime autoga lumme kinni, nii et esimese sooja sai sisse autot välja kaevates-lükates (ja aitäh 360 kraadi sõbralikule abile selle juures!)
Algul tegime väikese ringi keskuse juures, kusjuures nii, et tagumisel "kaameliküürul" (nii kutsutakse kahte mäge otse keskuse juures kõikide radade alguses) tegime nii, et sättisin end mäe otsas vaikselt libisema ning all märkisime ära, kui kaugele välja sõitsin. Seda siis minu oma suuskadega. Siis sõitsime tagasi auto juurde ning Leivo andis mulle proovimiseks ühe oma võistlusvarustuse - korralikult määritud uisusammusuusad ja väga kerged kepid. Teise ringi tegime nendega ning tegelikult oli juba enne mägegi selge, et minek on ikka hoopis teine! Laskumine muidugi tõestas seda: samamoodi vaikselt alla libisema asudes sõitsin lõpus eelmisest märgist pea paarkümmend meetrit kaugemale! Muidugi ei tahtnud ma siis enam uuesti enda suuski alla panna :)
Leivo läks 19km ringile ning mina mõtlesin, et teen sama ajaga kaks viiest. Aga suusad libisesid nii hästi, et enne Leivo saabumist jõudsin teda oodates veel viis väikest tiiru peale teha (tõsi, mu ringid olid ilma keskuse juurde viiva aasata, pöörasin kohe metsast välja tulles uuele ringile). Siis tuli Leivo, jõime natuke teed ning arvasime, et võiks ju veel sõita, et auto- ja suusasõidu ajaline suhe ikka suuskade kasuks jääks. Ja tegime teist sama palju veel, ainult et mina läksin sel korral ka kolmandale viiekilomeetrisele tiirule - kuueaastaste kõrval lühiraja kunn olla oli olnud küll tore, kuid siiski mõnevõrra tüütu.
Kolmanda ringi lõpuks olin küll juba üpris väsinud, aga suur rahulolu oli hinges. Kahju muidugi ainult, et keegi lastest ei olnud saanud seekord kaasa tulla.