Kati paralleelklassi tüdruk tappis end ära. Lihtsalt. Hüppas neljanda korruse aknast alla.
Ma ei hakka arutlema, mis teda selleni viis - hetkeline depressioon või aegade jooksul kogunenud äng. Ma ei tea seda. Tüdrukut ennastki teadsin vaid nägu- ja nimepidi. Ilus tüdruk oli. Muidu nagu iga teine tavaline teismeline, niipalju kui mina teda üldse kohanud olin.
Ma ei taha sellele mõelda, aga tema tegu painab mind.
Miks? Miks? Miks?
Veel enam: kas ja kuidas saanuks seda ära hoida? Kuidas teisi sarnaseid lugusid juba alguses ära tunda ja peatada? Kui tõsiselt tuleks näiteks võtta mõnelgi inimesel nii kergesti üle huulte lipsvaid ütlusi "võiksin parem juba surnud olla" ja "ma ei taha enam elada"? Millal muutuvad ohtlikuks paljudele nii omased romantilised mõttemängud surmast õnnetu armastuse nimel või kujutlus "kui ma ära suren, küll nad siis kahetsevad"?
R.I.P.
Aga olukord ei ole kunagi nii sitt, et ei saaks minna veel sitemaks. See tõdemus aitab teistel ehk elada.