Lõpuks jõudsin minagi nii kaugele, et sain autole suvekummid alla. Märtsis olin oodanud, et saaks selle kulu aprillikuusse jätta, siis aga oli Rehvieksperdi telefon kogu aeg kinni, kui ma aja kokku leppimiseks helistada püüdsin... Nüüd siis lõpuks suvekummid all!!!
Praegu nii tavaline, aga tegelikult ikka kõige, kõige, kõige mugavam asi maailmas on see, kui vahetus toimub töökojas. Ja talvekad saab samasse hoiule jätta. Uhh, ei taha mitte meenutadagi, kuidas ma üheksakümmendate keskpaiku oma esimesel autol velgede roostes mutreid lahti kangutasin, pärast jalaga ratast tagusin, et teda lahti saada (ikka see kinniroostetamise probleem, ratas oli nii kõvasti kinni, et lihtsalt ei tulnud auto alt ära!) ning ega see uue ratta paikapanek ja mutrite kinnikeeramine kah meelakkumine polnud. Lisaboonusena tuli alt ära saadud porised või vähemalt tolmused rattad üles viienda korruse rõdule tassida - meie tollases majas polnud ju lifti, nagu viiekorruselistes paneelikates ikka...
Vat selliste asjade pealt saab eriti hästi aru, kuidas elu on paremaks läinud. Oli tollalgi rehvivahetus teenusena olemas (hoiustamist vist küll mitte?), aga pidasin seda liiga kalliks. Mäletan ülihästi et esimest korda käisin tasulises rehvivahetuses (õigemini küll rattavahetuses, ka minu teisel autol olid talve- ja suvekummid eri velgede peal) 1997. aasta kevadel. Tartu kesklinna Statoilis.
Ütleks, et nostalgia, aga tagasi neid kõikide asjade isetegemise aegu küll ei igatse.