No mõnda filmi kohe PEAB mitu korda vaatama. Näiteks sedasama "Seitset aastat Tiibetis".
Tegelikult tuli mul seda vaadates meelde, et Eesti on seoses Dalai-laamaga vist tõsise välispoliitilise küsimuse ees.
Nimelt valiti Dalai-laama Tartu Ülikooli audoktoriks ning sellega seoses on ta väidetavalt tulemas taas Eestisse.
Ja kui kunagi presidendivalimiste eel kandidaatidelt küsiti, kas presidendiks saades oleksid nad valmis kohtuma Dalai-laamaga, oli meie praegune president Arnold Rüütel vist ainus, kes ütles, et paljukannatanud ja oma vabaduse eest võidelnud Tiibeti rahva juhiga kohtumine oleks talle presidendina suur au. Nüüd, kui Dalai-laama külaskäik selle audoktoriks valimise pärast äkki aktuaalseks muutus, on ajakirjandus muidugi olnud varmas Rüütlile seda lubadust meenutama.
Aga kes vähegi mõtleb sõna "poliitika" telgitagustele, saab ju aru, et suhete nimel Hiinaga ei saa ühe väikeriigi president Tiibeti usujuhti ja ilmalikku liidrit ametlikult vastu võtta.
See on Eestile eriti nõme olukord, sest eks me ise olnud ju kogu nõukogude okupatsiooni ajal ootamas ja lootmas, et ehk keegi välisriikidest tunnustab meie iseseisvust kasvõi sellega, et nende president meie eksiilvalitsuse juhte või dissidente vastu võtab. Muidugi oldi Nõukogude Liiduga suhete hoidmise nimel selles suhtes ülimalt ettevaatlikud, ehk siis loomulikult selliseid ametlikke visiite ja kohtumisi ei võimaldatud. Ja nüüd siis on Eestisse tulemas mees, kes hoolimata 1989.aastal saadud Nobeli rahupreemiast ju Hiina jaoks ikka üks tüütu dissident on...
___
Ja joonealuse märkusena. Filmis ei suutnud ma kuidagi tabada, mis mäge Saksa-Austria ekspedistsioon 1939. aastal Himaalajas ronima läks. Teadmiseks endale alpinismiajaloost: see oli Nanga Parbat (8126 m), mille tipp tookord küll tegemata jäi. Nanga Parbat esmavallutati 1953.