Täna varahommikul suri Tartu neuroloogiakliinikus Mammu õde Olga. Õde, kes Mammu sõnade järgi oli neist kogu aeg kõige tragim olnud ja kelle surm teistele õdedele seepärast paras shokk oli. Mammu on praegu Tartus õde Anne pool ja koos lohutavad nad siis õde Veerat, kes viimased aastad Olliga korterit jagas.
Eks ta oli tragi küll. Ise üle 80, pidas ta praktiliselt surmani oma Annelinna kodumaja kojamehe ametit. Tänavapühkimine, sügisel lehtede koristamine ja talvel lumerookimine - kõigega tuli ta toime. Ainus, mis raskusi valmistas, oli lipupäevadel lipu heiskamine: ta oli väga väikest kasvu, vanana vajus veel kokku ka ning lihtsalt ei ulatunud...
Tuli välja, et oma surma puhuks ei olnud ta mingeid juhiseid jaganud ning nii ei teadnud keegi, kuidas matust korraldada. Kiriklik või ilmalik, tuhastamine või laibamatus, Värska või Tartu surnuaed... kõik oli lahti. Valiti lõpuks siis kiriklik matus õigeusu kommete kohaselt, krematooriumi-ajastu eelselt puusärgi ja haudalaskmisega, aga Tartus. Matus on reedel ja mina lähen sinna ühe autojuhi kohustes ka. Peame nüüd lastega plaani, kuidas klapitada minu Viinistu konverentsi, Tartu matust ja sõitu firma suvepäevadele Alajõel. Lapsed matusele tulla ei taha, see on neil kindel otsus - Olli polnud meile hingeliselt väga lähedane ja alates sellest, kui me Tallinna kolisime, me eriti ei suhelnud.
Loodan, et minu surmani on veel väga palju aega, aga mina olen kogu aeg teadnud, mismoodi minuga peaks pärast surma talitatama. See on kirjas ka ühes minu tähtsate asjade kaustikus, aga märgin nüüd siis ka siia üles.
1. Ma palun, et mind pärast surma tuhastataks. Või kasutataks mõnd muud laiba olematuks muutmise tehnoloogiat, mis sel ajal olemas.
2. Urn minu tuhaga palun matta Loksa kabeliaeda. Ükskõik millisele suguvõsade hauaplatsidest, kuid kui mu ema või isa on surnud enne mind, siis nende juurde.
3. Hauale palun ma risti asemel hauakivi. Või kui kuidagi ei sobi ilma ristita, siis võiks see olla näiteks rõngasrist vms, sest ma pole ju kristlane.
4. Kuna ma tõenäoliselt ei kuulu ka surres ühtegi usku ega kontsessiooni, siis lahkumistalitus olgu ilmalik.
Lisaremark viimase punkti juurde: ja palun, püüdke siis leida mõni tõsimeelsem "õhtujuht" - enamik ilmalikke kombetalitajaid on paraku lihtsalt imalad oma kunstlikult väristatud hääle ja võltspaatosega. Kardan, et ma hakkan oma tuhaurnis selle üle kohatult naerma.