Parem hilja kui mitte keegi, eks ole - nii panen kaks päeva hiljem kirja oma mälestused saatuslikust 20.augustist 15 aastat tagasi.
Mis ma ikka tegin - olin tillukese Katiga maal. Oli hilisõhtu, oli pilkane pime. Ritsikad siristasid hullunult akna taga. Kati magas nohinal. Raadio, see Eesti Raadio, mängis vaikselt mu kõrval, paisates järjest meie vaikellu ärevaid sõnumeid. Olin päev otsa kuulnud, kuidas Tallinna poole rühivad dessantüksuse kolonn, soomusmasinad ja OMON. Savisaar oli jälle kutsunud kaitsma teletorni. Tänavaid blokeeriti traktorite ja raskeveokitega.
Mul oli hirm, ütlen ausalt. Ja läbi hirmu oli hea meel, et olin oma titaga, selle maailmaarmsa ja üleni minust sõltuvaga, Tallinnast ja Tartustki ära. Ainus mure oli küla lähedalt mööda tuikav Leningradi (nüüd siis Peterburi) maantee. Seni olid vaenujõud kulgenud küll mööda Tartu maanteed, kuid kartsin ka Leningradi poolt võibolla-tulema-hakkavaid abivägesid. Meie maja maanteele ei paista, kuid tuld ei julgenud ma põlema panna ning iga kumedam urin kauge maantee poolt pani ärevalt kõrvu teritama.
"Peaks vist toiduaineid peitma," oli Teist maailmasõda kogenud vanaema päeval õli tulle valanud, vaadates ühtlasi üle kõik tiku- ja soolavarud. "Nüüd tuleb sõda, ei venelane seda nii jäta."
Veidi enne südaööd kuulutati Toompeal välja Eesti Vabariik. Ma ei tea, miks, kuid ma seisin püsti, käkras T-särgi saba kramplikult pihus, ja nutsin. Raadiost tuli ühel hetkel mingi isamaaline laul, võibolla hümn, võibolla midagi muud, ei mäleta enam - ja millegipärast püüdsin seda abitult, läbi nuuksete, kaasa laulda.
Ja olin kindlam kui enne, et sõda tõepoolest tuleb. Aga hirmu trotsis nüüd mingi ähmane uhkusesegane tunne, et noh... me vähemalt proovisime. Saagu või sitem, aga me proovisime.
Ilmselt oli see minu moodus olla patrioot.