Ostsime Katile paar kuud tagasi PTA teksad. Rohekassinised, kivikestega kaunistatud taskutega, vasaku kintsu pealt kunstipäraselt kulutatuks kratsitud.
Ja selle kunstipärase kratsinguga läkski nii, et ühel hommikul unise peaga, kiiresti ja rapakalt pükse jalga tõmmates jäi Kati varvas õhukeseks kulutatud kohta kinni ning käristas pükstesse suure rebendi. Peaaegu põlveni välja.
Kuna mul pole mingit soovi tütrele iga kahe kuu järel kaheksasajakrooniseid teksaseid osta, tuli mõelda parandamisele. Mood on õnneks lappimist soosiv, kuid takistavaks on teksade mitte-just-tavaline värv ja lapitehnikaga mitte eriti haakuvad kalliskivikaunistused.
Õnneks on tegu Eesti õmblusfirmaga, mõtlesin ma lihtsameelselt. Nii et peaks vähemalt õiget värvi kangatüki vabrikust kergesti kätte saama. Peas hakkas juba kuju võtma ka lappimise disain.
Esimene samm oli õhtuse poeskäigu raames astuda Kristiine Keskuse PTA poodi, et otseallikast järele küsida, kas riidetükki võiks saada näiteks Akadeemia tee vabrikupoest. Müüjaõpilase sildiga tütarlaps kuulas mu jutu vaikides ja naeratades ära ning lükkas - ikka vaikides ja naeratades - leti tagant minu ette varna erinevate riietega, millel erinevate inimeste nimesildid küljes.
???
Minu hämmastunud ilme peegeldus samasuguse segadusena tütarlapse näol, kes tegi nüüd juba mõnevõrra ähmi täis viipe selle riidevarna poole. Ning sööstis erinevaid silte minu poole pöörama ja puule riputatud riideid ükshaaval varnalt ära tõstma ja mulle demonstreerima. Endiselt sõna lausumata, nagu suhtleksin kurttummaga.
Õnneks taipasin ma proovida pöördumist vene keeles. Äärmine kergendus müüjatari näos selgitas kõik: ta polnud seni absoluutselt aru saanud, mida ma tahan! Nüüd sujus kõik kenasti ning sain ilma mingite sekeldusteta telefoninumbri, kuhu õmblusjääkide asjus helistada.
Helistasin. Eieie, arvas vastuvõtja, selle küsimusega tuleb pöörduda hoopis Heleni poole. Sain ka Heleni telefoninumbri. Perekonnanime igaks juhuks ei öeldud, aga kui küsisin, et kas neil ongi ainult üks Helen, siis täpsustati, et kvaliteedijuht Helen.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei olnud küll tegu kvaliteedijuhi probleemiga - ei tahtnud ma ju firmale rebenenud teksade pärast pretensiooni esitada, vaid ainult tükikest riiet enda süül tekkinud rebendi parandamiseks. Ka sellega tegeleb siiski Helen, kinnitati teiselt poolt.
Helistasin.
Kvaliteedijuht Helen oli tõeliselt tore, nii et unustasin kõik PTA aadressil suunurka tekkinud iroonilised muiged. Ehkki ma vajalikku riidetükki ei saanud - nimetatud teksasid ei õmmelda üldse Eestis - sain nii palju abivalmeid soovitusi ja näpunäiteid teksade parandamiseks, et tundsin end lõpuks juba piinlikult selle helistamise pärast.
Nostalgiliselt tuli aga meelde nõuka-aeg, kus kõigil valmisriietel oli kaasas niinimetatud tagavaralapp: tükike kangast, mida niisugustel puhkudel kasutada.