Kindlustuse igivana linnalegend on seletuskiri stiilis "Sõitsin eksikombel naabri hoovi ja põrkasin vastu puud, mida minu hoovis ei ole." Vot samasuguse asjaga, ainult teistpidises vaates, sain täna hakkama mina.
Tagurdasin tööl garaazhis oma parkimiskohale ning põrkasin vastu toru, mis umbes 120 cm kõrgusel seinast välja võlvub. Kahjuks ei saa ma aga kedagi süüdistada toru äkkpaigaldamises, sest see on seal olnud maja ehitamisest saati. Ning mina olen parkinud seda autot sellele kohale juba terve aasta.
Täna aga tulin täpselt samasuguse lennuga nagu tavaliselt, tagurdasin samasuguse kaarega kui tavaliselt - aga põrkasin hoogsalt tolle neetud toru otsa. Ehk siis sõitsin pool meetrit seinale lähemale kui vaja. Torukaar rammis ilusti tagaaknasse.
Nii ma kindlustuse kahjuavaldusse kirjutasingi: Tagurdasin tagaklaasiga torusse. Kahjukäsitleja peitis muiet ja ütles, et eks igasuguseid asju juhtub.
Tõepoolest juhtub.
Kadri rääkis mulle lohutuseks, kuidas tema sõitis koduse krunditähise vastu maha auto külje. Olles enne õnnetust vähemalt üheksa aastat päev päeva kõrval seda kurvi võtnud.
Sigre aga tegi meid põrmuks, jutustades, kuidas tema abikaasa tagurdas kõveraks auto lahtise ukse, sõites sellega vastu maamaja seina. Maja, kusjuures, olla selles kohas seisnud juba paarsada aastat, millest abikaasa silmad on näinud nii umbes paarikümmet.
Nii et võistlus on avatud. Kes on teinud veel sõgedama avarii kui mina? Sellise, mille pärast ei teagi, kas peaks nüüd lihtsalt häbenema, omalollust kiruma või lausa pead vastu seina peksma?