27.juulil 2007 suri minu tädi Maila. Täna olid matused. Või õigemini ärasaatmine, sest tädi Maila soovil ta kremareeriti.
Tädi Maila ehk Maila Koor (17.september 1938 -27.juuli 2007) oli mu ema õde. Ja Väljaotsa Memme vanim laps. Tundub kuidagi äärmiselt ülekohtune, kui ema peab matma oma tütart... Hulk aega kõhklesime, kas ja kuidas seda Memmele öelda. Et kas üldse tasub teda tema turvalisest poolhämarast maailmast selle halastamatu teadmise kätte kiskuda... Lõpuks ema siiski ütles. Hommikul, et saaks võimalikku murest murtud Memme päev otsa silmas pidada. Ent Memm mõtles mõne hetke, tuletades ilmselt meelde, kes see Maila üldse on - ja selgust saades pani käed süles risti. Pisarad endal küll vaikselt mööda põski jooksmas, ütles rahulikult: "Eks seda teed tule meil kõigil minna, kel varem, kel hiljem. Tema sai nüüd vaevast lahti." Ja unustas teema kuni matusepäevani, mil see paratamatult taas päevakorrale kerkis. Igatahes oli ta ootamatult (minu jaoks ootamatult) vapper oma lapse surma taluma.
Mida mäletatakse tädi Mailast? Esimese asjana nimetatakse tema puhul kindlasti seda, et tal oli 8 last. Ja hetkel vist 16 lapselast (ka lähimatel kippus arvepidamine nende arvu üle segi minema). Omavahel on nad kõik väga kokkuhoidvad ning üksteist toetavad, aga mina paraku nägin enamikku oma tädilastest (ja rääkimata nende lastest) üle väga mitme aasta. Mis teha, elu on niimoodi läinud. Ka Maila lastest mulle lähedaseim, Maret, töötab juba viis aastat Soomes, mis juba iseenesest kohtumisvõimalustele piirid seab... Ja teistega oleme lihtsalt kaugeks kasvanud. Mis teha, elu on nii läinud, tuleb veel kord öelda...
Maila sündis Kolga mõisas - ajal, mil tema hiljuti paari läinud vanemad, Elfriede ja Martin Rudolf Rausalu, seal teenimas olid. Jah, muidugi oli juba paarkümmend aastat enne Maila sündi ehk 1919. aastal läbi viidud maareform ja mõisad tükeldatud, kuid Stenbockide kätte jäi kuni 1940. aastani mõisasüda, mida Maila sündimise ajal majandas leskproua koos tütrega. Memm armastas ikka meenutada, kuidas "krahvipreili" (kes minu arusaamist mööda sel ajal küll kah enam just liiga noor inimene ei olnud) Mailale katsikulegi tuli ning mingi mõisakätki kasutada andis... Nii et Maila elu algas, kui nii võib öelda, ehtsas sakstehällis.
Edasine enam nii pitsivahuline ei olnud. Teise maailmasõja aega jäänud lapsepõlv oli majanduslikult kehvake - minu isa, Mailast mõni aasta noorem ning külakaaslasena tema lapsepõlvesõber, meenutas neid raskusi oma järelehüüdeski. Ning pere vanima lapsena pidi Maila varakult kaasa lööma töödes ja rahateenimises, olgu Memmega metsas marjul käies või kodus väiksemate järele vaadates. Ja varakult pidi ta kaela kandma hakkama ka selles mõttes, et lahkus päris noorukesena vanematekodust oma elu peale.
Elukutselt oli Maila väljaõppinud kokk ning sellel alal ka aastaid töötanud. Ning ta ei olnud mitte ainult proff, vaid tal tõesti oli mingi loomulik anne söögitegemise peale. Meil külas olles valmistas ta ka kõige argisemat toitu alati kuidagi huvitavalt ja isemoodi. Ning matuselauaski ei jäetud meenutamata Maila legendaarseid kringleid, milletaolisi oskas küpsetada ainult tema...
Aga üha kasvava lasteperekonna ema ei saa alati hoolida väljaõppinud ametist või loomupärasest andest. Tuleb ka vaadata, kus rohkem palka makstakse. Eriti kui elukaaslane, mis seal salata, kannatab tugeva viinavea käes. Ning Maila - sale, sirgeselgne ja paljudest sünnitustest hoolimata kuni surmani peaaegu tütarlapseliku figuuriga naine - läks tööle kolhoosilauta.
Mis kah polnud põhimõtteliselt vale, sest Maila armastas loomi ja loomad armastasid teda. Kõik koerad väänlesid tema jalgade ümber ja kassid ronisid tema sülle nurru lööma, kui ta Memme pool külas oli. Lihtsalt see töö oli ränk, liiga raske mistahes naisele.
Maila ellu kuulus kaks meest, kelle mõlemaga sai ta neli last. Esimese mehe Üloga abiellus 21-aastane komnoor Maila ... Väike-Maarja kirikus. Sama altari ees, kust ta nüüd viimsele puhkusele saadeti. Nüüd, 2007. aastal, pole kiriklikus talituses muidugi midagi imelikku ja lubamatut, kuid 1959. aastal järgnes suur skandaal, mis päädis hukkamõistva artikliga rajoonilehes ja Maila komsomolist väljaviskamisega. Nii et tahtmise korral võinuks Maila uue iseseisvuse saabudes rusikaga rinnale põrutades end uhkeks vabadusvõitlejaks ja oma põhimõtete eest nõukogude võimu käes kannatanuks kuulutada. Aga muidugi oli ta liiga tark ja eluterve suhtumisega, et seda teha.
Hoolimata kiriklikust õnnistamisest läks Maila esimene abielu lõhki. Alkohol ja vägivald, kahjuks nii tavalised märksõnad. Ning mõne aasta pärast leidis Maila endale Ansu (nimi on õigesti kirjutatud, ei olnud Ants ega Hans, vaid just nimelt Ans), kellega tolle surmani koos elas. Nüüd juba ilma igasuguse kiriku ja ametliku tseremooniata. Polnud küll kaugeltki pilvitu ka see kooselu... aga kellel meist on voli olla teiste elu üle kohtumõistjaks või hinnanguandjaks?
Kui oma lapsed juba suurteks ja suurepärasteks inimesteks kasvatatud, pühendus Maila lapselastele. Lähikonnas elav kolmas põlvkond käis tal pidevalt külas - küll niisama, küll õppimises abi saamas. Ning abivalmis vanaema mitte ainult ei lugenud läb nende kohustusikku kirjandust ega kirjutanud neile selle põhjal referaate, vaid aitas järjele ka põhikooli lõpuaastate matemaatikas (eks proovige huvi pärast mõnd 8.-9.klassi ülesannet lahendada!). Ja hakkas koos lapselastega õppima ka inglise keelt - ikka selleks, et saaks neid selles vajadusel aidata.
See tuletab meelde veel ühe Maila loomupärase ande. Ta oskas väga hästi joonistada - minu emapoolses suguvõsas väga ebaharilik kingitus! Siiamaani on maal säilinud üks tema laulik, kuhu ta on lauludele pildid juurde teinud, ning ilmselt nende piltide pärast ongi laulik tuleroaks sattumisest pääsenud... Ning kuna samaväärselt oma joonistusoskuse suurusega kartis Maila ämblikke, terroriseeris noorem õde Ene (minu ema, kes sarnaselt mulle endale on joonistamiskunstis täielik, võiks lausa öelda et miinusmärgiga null) teda sel moel, et nõudis: joonista mulle pilt, muidu panen ämbliku krae vahele! ...
1999. aastal avastati Mailal kaugelearenenud vähk. Teda lõigati, kuid tõttöelda valmistusid paljud tol hetkel halvimaks. Nii nõrk, nii otsalõppenud oli Maila siis... Ent elutahe ja visa hing said rängast haigusest võitu. Viis aastat pärast operatsiooni - mis on paranemiste kriitiline piir - oli Maila vähist puhas. Oli puhas ka veel eelmisel aastal kontrollis käies. Nii et kui vähk nüüd mõni aeg tagasi uues kohas välja lõi, oli see ehmatavalt ootamatu.
Ja kiire.
Maila ärasaatmistseremoonia oli, nagu öeldud, Väike-Maarja kirikus. Sealt sõidutati tema Tallinna krematooriumi ning meie viisime lilled hauaplatsile Ansu kõrval, kuhu pidi hiljem toodama Maila tuhk. Krematooriumi-matuste puhul puuduvad Eestis praegu veel väljakujunenud kombed ja tavad, kuid minu meelest sai selline variant ilus.
Tädi Maila, puhka rahus.