Kui ma eile koju tulin, oli meie ukse taga 15 punast roosi ilusas vaasis.
Ode Liisile, kellel 15.sünnipäev.
Juures ilma allkirjata "Palju õnne" kaart tundmatu käekirjaga.
Pärast, kui Ode sünnipäeva oli tähistama tulnud meie tavapärane suguvõsakamp, oli selle üle muidugi tublisti arutamist ja osa seltskonnast arvas, et tegu on Ode isa käekirjaga. Ma pole seda küll enam aastaid näinud, aga ei suuda uskuda, et käekiri nii palju võiks muutuda... Pealegi, kui ma Odelt küsisin, et kas ta aimab, kellelt see kimp on, ei kõlanud vastus "Jah" just isalt saadud lillede oletamise moodi :)
Kuidas mu tütar äkki nii suureks on saanud...?
Teine asi ka. Õhtul jäin diivaninurka kerratõmbununa endale märkamatult magama (kell polnud veel seitsegi, aga pingelisematel aegadel mul ikka niimoodi juhtub). Ärkasin sellest, et Jüri võttis mu sülle ja kandis voodisse. Minu poeg, kes mu meelest alles äsja tillukese pambuna minu enda süles käis...
Nii et jah- isversusver ja täitsa lõpp, MILLAL ometi on mu lapsed nii suureks saanud?
