Eile õhtul läksin ma koju, sättisin end voodis ajalehti lugema - ja jäin magama. Kell kuus õhtul. Ärkasin hommikul kell kuus, kui mobiil nõudlikult piiksuma hakkas. Kaksteist tundi sügavat und ühtejutti.
Kui ma ülikoolis käisin, juhtus sageli niimoodi, et sesside või pidude ajajärgul jäi mõnel ööl magamine täiesti vahele ning kui kiired ajad möödas, magasin öödpäevad järjest. Kord rääkisin arstiks õppivale sõbrannale Varje Riinule, et ma saan oma und nädala peale ära jagada ja nädala sees vahelejäänud und vabadel päevadel niiöelda järgi magada. Riinu, kellel on nutikas ja terav huumor nagu arstidel ikka, huvitus selle peale, et äkki oskan ma siis ka koolipäevadel hinge kinni pidada ja nädalavahetustel rohkem hingata.
Selle peale tunnistasin ma oma järgimagamise teooria muidugi tobedaks ja püüdsin edaspidi normaalsest elurütmist paremini kinni pidada.
Ent elu on näidanud, et natuke õigust oli ikka ka minul. Võin umbes nädalase perioodi väga intensiivselt töötada, selle juures füüsilist trenni teha ja vajadusel ka poole ööni üleval olla - aga siis lööb väsimus labidaga pähe ja tuleb leida ööpäev või vähemalt pool täielikuks väljalülitumiseks ja puhkuseks.