Ma ei uskunud kuni selle hommikuni, et üks päev võib tõesti olla Nii Eriline.
Aga oli.
Kui me tulime läbi küünalde spaleeri Taagepera Lossi trepist alla ja ma nägin kõike neid ootavaid inimesi, kes meile vastu naeratasid või kel olid liigutuspisarad silmis ja Leivo kõvasti mu kätt hoidis… ma ei suuda seda kunagi unustada. Ma ei suuda seda tunnet isegi kirjeldada.
See on midagi nii ilusat, mida peab ise kogema.