Tänavu on juba kolm Estoloppeti sraja kuuluvat maratoni edasi lükatud, sest lund lihtsalt ei ole. Seda uskumatum tundus võimalus, et Tartu Maratoni avatud raja sõit toimub - tõsi, mitte Tartu Maratoni rajal, vaid Haanjas.
Igatahes pakkis Leivo laupäeva ennelõunal minu, Ode, Kreete, neli paari suuski, kolmed uisud, ühe ratta ning loendamatu arvu kotte autosse/autole ning võtsime selle lastiga üksmeelselt suuna Lõuna- Eesti poole.
Esialgu küll Otepääle, et taas kord Minni ja Pilvi külalislahkust kasutada. Noh, Leivo plaanis koos nendega muidugi ka trenni teha - selleks siis ratas. Mina, Kreete ja Ode pidime sel ajal uisutama - selleks siis uisud.
Teel külastasime kõigepealt Lõunakeskust, et osta kaasa kotitäis sööki ning toituda lõunaks selasetest pannkookidest. Peab taas kord ütlema, et Lõunakeskus on liiga populaarne koht - mõlema tegevuse peale kulus inimrohkuse ja järjekordade tõttu ikka paras hulk aega.
Järgmine peatus oli teel Otepääle ühe järve ääres. Et proovida, kas jää ikka kannab. "Kalamehed igatahes on peal," oli telefonitsi andnud jääolude kohta eelinfot Haanjas juba suusatav Heiti. Einohjah, need jääkalastajad on jää ohutuse garandina ju alati arvesse läinud :) Pigem andis telefonikõne kinnitust usule, et Haanjas siiski veel suusatada saab. Teeäärsed lagedad põllud, taevast tibav vihm ja saviliivasel järveääreteel lögasse kinni jäänud auto olid sellesisulist kahtluseussi igatahes jõudsalt kasvatanud...
Jää oli siiski paks. Nii et Pühajärve ääres (sinna sai kinnijäämishirmuta ka ligi sõita) võtsime uisud ja proovisime.
Liiga hea just polnud. Saapaga polnud tunda, kuid jää oli siiski nii pehme, et uisuterad sügavalt sisse lõikusid. Istusime taas autosse ja jõudsime lõpuks ka sihtpunkti kohale.
Kuna me oli nii kaua viibinud, olid teised juba trenni tegemas. Ainult Minn oli ootel, et saaks koos Leivoga rattale hüpata. Minema nad kohe kimasidki. Ode ja Kreete otsustasid siiski jäärõõmudega jätkata - seda siinsamas majaäärsel tiigil, mis kah väikese järvekese mõõdu välja andis. Ja mina läksin jooksma, et kah ikka pisut trenni teha - just äsja olime saanud ju rõõmustava teate, et minu ja Leivo ühistiim on rogaini ootelehelt võistlejate kirja tõstetud. Ja kuna tegu on lausa maailmameistrivõistlusega, sunnib see mindki pisut liigutama :)
Õhtu möödus seltskondlikus olemises. Külaliste hulgas oli Eesti noororienteerujate paremik (neil oli Põlvas kandis klubikokkutulek) ning muid toredaid inimesi (nagu meie). Märkimist väärib Elo, kelle sõidust Tartust Otepääle - tühjakummilise jalgrattaga, endal hiigelsuur seljakott seljas - sünnib ilmselt legend, mis väärib märkimist veel kaua :)
Ja oligi pühapäev, et võtta ette selle talve esimene pikem suusasõit. Olime plaaninud nii, et mina ja Ode, kes me tänavu praktiliselt suusatanud ei ole, sõidame jalutustempos ühe ringi (14, 5 km), trennitüdruk Kreete teeb kaks ning Leivo kolm.
Veel 2km enne Haanjat ei uskunud ma, et seal suusatada saab. Lund oli küll rohkem kui Otepääl, kuid igatahes mitte suusatatavas koguses. Ent vaata imet - Haanja suusakeskuses oli siiski lumi maas! Tõsi, lörtsi- ja veesegune (asja ei teinud põrmugi paremaks taevast pihustuv uduvihm), aga siiski lumi! Ja tõepoolest kogu ringil!
Start oli emotsioonikas. Odel ja Kreetel oli see ju esimene suusa-rahvaspordivõistlus, nii et väike ärevuski oli sees. Kõlas stardipauk ning ligi 500 inimest asus ühtlase voona liikuma.
Nagu Haanjale omane, olid varsti ees mäed. Ja veidi enne esimest tagasipöördumiskohta, kus oli üks järsem ja veidi katkise jäljega laskumine, õnnestus Odel kukkuda. Ehh, ma olin talle jalga soovitanud ikka täitsa valed püksid - need Adidase dressid, temperatuuri mõttes küll parajalt õhukesed, olid veeseguses lumes veerlemise järel kaltsmärjad. Loperdasid ja plagisesid ümber jala... Lubasin endale kindlalt, et saavad ka Odele korralikud suusapüksid ostetud.
Teine pool rajast oli veel märjem. Madalamates kohtades oli klassikajäljest saanud kraav: mäest alla tuhisedes lendas vesi kahele poole ja jalad olid pahkluuni märjad. Ode taga sõites sain ühel korral sel moel lausa korraliku dushi. Rajal kohatud Maare muljetas, et eile oli rada tõesti olnud kordades parem - nii lumisem kui kuivem.
Nii et minulgi oli heameel, kui see vesine ring (ehkki supermõnusal maastikul!) läbi sai ja me Odega uhkelt finishikaare alt läbi sõitsime. Enne seda nägime veel Leivot, kes just oma teist ringi lõpetas ja viimasele siirdus.
Läksime autosse - ja üllatuslikult ilmus kohe sinna ka Kreete. Ta oli meie ees alustanud teist ringi, kuid mäeküljel nii õnnetult tasakaalu kaotanud, et lohises külje peal pikalt mööda mäekülge alla. Ja lumi oli nüüd veelgi vesisem, kui hommikupoolel, mil kukkus Ode... Igatahes oli vaene Kreete nagu kraavi kukkunud ja oli väga õige, et ta teise ringi tegemisest selles olekus loobus.
Autos sai soojendus põhja keeratud, Ode ja Kreete ajasid eesistmel külma kehast välja ka istmesoojendusega. Tõin meile toitlustuspunktist suppi ja kukleid ja muidugi oli väga hea minek EMT poolt kõigile stardipaketti pistetud Estoloppeti shokolaadil (Leitti ja Sven, see oli tõesti hea mõte!)
Kui saabus Leivo, nägi temagi välja peaaegu nagu kraavi kukkunu - küll sellepärast, et vihmasadu oli meie autos redutamise ajal oluliselt tihedamaks läinud ja pikamaasõitjaid kõvasti kastnud. Igatahes oli meie rakuke nüüd kõigest hoolimata jälle kenasti koos ning sõitsime - nüüd juba Ode ja Kreete unenohina saatel - tagasi Ruusale. Aitäh veelkord pererahvale suurepärase sauna ja veel suurepärasema hoolitsuse eest...!
Kokkuvõttes oli üks suurepärane nädalavahetus. Siin ka Leivo muljed avatud raja sõidust. Ja loomulikult käis avatud raja veesuusatamise võlusid nautimas ka Andres. Viimasele kommentaariks määrimise osas: kõige paremini libises siis, kui üldse määritud ei olnud! :)
Temperatuur, muide, oli püsivalt plus kaks kuni pluss neli ja nagu juba öeldud, sadas vihma. Kui nii jätkub, kaob varsti ka Haanjast see viimanegi lumi...