Viimase viie nädala jooksul olen kord nädalas kandnud varahommikul autosse suure poroloonmadratsi ning sõitnud sellel pikutava Mammuga Tartusse. Suuremal osal kordadest on kaasas käinud ka Mammu poeg - algul sellepärast, et kartsin end vaevaliselt liikuva Mammu toetamisega mitte hakkama saavat, hiljem sellepärast, et ikkagi tema armastatud ema ju. Kuna poeg ise autot ei juhi ega oma, ei saanud ta ka Mammuga ilma minuta käia.
Nende päevade hommikud algasid varakult, et kell 9 juba Tartus polikliinikus olla. Seal andis Mammu kõigepealt vereproovi, ootas laborivastused ära, läks teise majja arsti juurde, ootas seal sissekutsumist (visiidi aeg oli tavaliselt umbmäärases vahemikus 10-12, ilma kindla kellaajata ja elava järjekorra alusel). Arst hindas vereproovi ning määras ravi. Taas minek teise majja, haiglasse, kus lõpuks sai palatisse pikali (Mammu ei tohtinud oma selgroovigastuse pärast ju istuda!) ning tundide kaupa keemiaravi otse veeni. Ja õhtul siis tagasi Tallinnasse.
Ah et kuidas neil päevadel mu tööga sai? Sõlmisin tööl kokkuleppe olla üks päev nädalas kaugtööl. Või kodukontoris, nagu seda armastatakse nimetada. Koduks aga olid neil päevadel Tartu wifi-võrguga kohvikud või onkoloogiahaigla internetipunkt. Olen lõpmata tänulik kõigile töökaaslastele, kes koosolekuid ja minu füüsilist kohalolekut nõudvaid tegevusi vastutulelikult teistele päevadele ümber planeerisid.
Nüüd läheb sõitmise osas kergemaks: Mammu ravi hakkab olema kord kolme nädala tagant. Ehk on see ka temale kergem, nii et ta jõuab eelmisest korrast paremini taastuda, enne kui uus juba peale tuleb.
Taustaks Mammu haiguse käigu ülestähendus.
Novembris 2006 komistas Mammu ja kukkus parema rinnaga vastu trepikäsipuu otsa. Tuli suur sinikas - ja seda kombates tundis Mammu selle all rinnas kõva tükki. Sinikas läks ajapikku ära nagu ikka, tükk mitte.
Jaanuaris 2007 läks Mammu mammograafile ning tal avastati algusjärgus rinnavähk. "See kukkumine tuli teile õnneks," ütles arst. Sest tavaliselt nii väikest tükki inimene ei avasta - pole lihtsalt põhjust oma kudesid läbi kompida.
Veebruaris 2007 oli Mammul operatsioon ja ta hakkas saama keemia- ja kiiritusravi.
Kogu selle aja elas Mammu Tartus - algul Veera juures teda hooldades, siis Anne pool, sest sealt oli hea ligi ravil käia. Ja vahepeal veetis mõne perioodi kodus - puhkamas ja taastumas. Ravi kurnas ja pani igast kohast valutama.
Suveks tundus juba, et kõik saab korda. Raviseansid olid läbi, juuksedki hakkasid tagasi kasvama. Naisinimesele on see muide väga oluline. Mammu oli kodus, kuid plaanis taas Veerat hooldama minna.
Augusti lõpus 2007 sirutas aga Mammu end kodus voodil pikutades - ja sai selgroomurru. Uskumatuna tunduv vigastus tühisest liigutusest oli põhjustatud sellest, et vähisiirded olid läinud luustikku.
Taas haigla (seekord Tallinnas), taas keemiaravi (Tartus). Kõigepealt tsüklitena kord nädalas viie nädala jooksul, nüüd siis kõvem laks iga kolme nädala tagant.
Ma ikka loodan, et ta saab terveks. Vahepeal oli küll tunne, et käed langevad jõuetult sülle ja lootus kaob - aga nii ei tohi sellises olukorras kunagi teha. Nüüd ongi raskeim hetk jälle ületatud ja kõik taas helgem.