Get a life!

Eellugu

Seda, et sündimas on midagi suurt, adusin ma esimest korda ühel sügistalvisel uimasevõitu pärastlõunal, kui hämardatud nõupidamisruumis näitas Rainer Nõlvak esitlust plaanitava ühiskondliku keskkonnaprojekti kohta - umbes nii oli ta seda eelnevas telefonivestluses nimetanud.

Liiga entusiastlik ma alguses ei olnud, sest eelmistel päevadel olin juba tutvunud ideedega rinnavähi vastu võitlemise kampaaniast, noorte suitsetamise vastasest kampaaniast, laste liiklusohutuse tõstmise kampaaniast, tervislike eluviiside edendamise kampaaniast - ühesõnaga viinud end kurssi vist pea kõigi maailma hädade leevendamise mõtetest reklaami- ja teavituskampaaniate abil. Kommunkatsiooniinimesena ei sobinud mul muidugi öelda, et eriti palju usku mul teavitavate plakatite kasutegurisse ei ole.

"Strateegilise eesmärgina on vaja tõhustada inimeste keskkonnateadlikkust ning võtta tarvitusele erinevaid meetmeid, vältimaks keskkonnareostulikke tegevusi inimeste poolt ning tagamaks puhta looduskeskkonna säilimist ja ökoloogilise reostuse vähendamist" - või midagi muud sellist mittemidagi- ja kõikeütlevat oli kirjas ühel esitluse slaidil. Noogutasime igavlevalt - eks ta ole. Kuid siis vajutas Rainer klahvi ja selle tervet slaidi tihedalt katva teksti peale ilmus suures punases kirjas üksainuke sõna:

"JAMA!"

Sellel hetkel hakkasingi ma uskuma, et siit midagi sünnib. Midagi reaalset, suurt ja enneolematut. Sellist, millega lihtsalt tuleb kaasas olla. Edasi võlus juba plaanide läbimõeldus ja mastaapsus ning loomulikult ka kiirgav usk, et saamegi eestvedamisega hakkama ja tõmbamegi ühiskonna kaasa.

Ilmselt oli see usk ja energia nakkav, sest järgmise etapina sai juhatuses kohe esimesel katsel kinnitatud meiepoolne investeering projekti (tasuta omavaheliste kõnedega kõnekaardid mitmesajale koordinaatorile, rahaline toetus, tasuta prügikaardistusvõimalus, spetsialistide tööjõuabi ettevalmistustöödes) ning kokku lepitud oma töötajatest grupi või gruppide moodustamine.

Troostitu Tapa

3.mail olimegi 43 kolleegi-pereliikmetega Tapal, et koristada prügist ja rämpsust puhtaks maa-ala Tapa Männikumäel, endise sõjaväeosa vastas. (Kokku osales meid koristuskampaanial 152, kuid Tallinnast väljas elavad kolleegid tegutsesid väiksemates guppides oma kodukandis. Kui võtta juurde ka kolleegid Elionist ja MicroLinkist, olime aga väljas kokku lausa 400-liikmelise meeskonnaga!)

Esimene emotsioon oli, et korista või mitte, ega koht sellest ilusamaks ikka ei saa. Vanad ahervared, ehituskivide ja mullasegused kuhjad, need ju jäävad. Mis muutub, kui sealt vahelt korjata kokku plastpudelid, klaas, kumm ja kile?

Ette rutates võib öelda, et muutus küll. Juba sellepärast, et seda plasti, klaasi, kummi ja kile oli rohu ja puude varjus ikka lausa kohutavalt palju. Otseselt ta kaugelt vaadates ehk välja ei paistnudki, kuid ometi oli näha, et midagi on valet ja võõrast. Kui see vale ja võõras kõik kokku korjatud ja ära veetud sai, omandas loodus loodusele omased värvid ning tõesti - ka kaugelt vaadates oli näha, et see maatükk on PUHAS. Sellest hoolimata, et need ahervared ja ehituskivid seal jätkuvalt olemas olid.

Ohtlik action -miiniväli

Miinileidmisega alustas vist Lauri, kes üsna tee lähedalt koukis kulu ja kivide vahelt välja kaks metallist lehmakoogi kujulist asja. Üks kummagi käes otsas - neil olid tassimise hõlbustamiseks sangadki küljes - nii ta nendega muretult jalutas selle kuhja juurde, kuhu metalli kokku vedasime. Ma ei teagi, kes meie hulgast nii tark oli, et neis lätakates lõpuks tankitõrjemiinid ära tundis ja kohe Päästeametisse helistas. (Täiendatud: See oli meie bussijuht Hansabussist, kunagi Afganistanis teeninud mees.)

Vahepeal jõudis aga Kristi ühte samasugust lausa visata. Ja siis pakkus keegi seda Jürile, et tema oma tugevama jõuga selle metallihunnikusse tassiks. Ma ei tea, kuidas Jürigi nii tark oli, et selles miini ära tundis ja seda edasi puutumast keelas. Mina, kes ma olin lõhkekehadest näinud ainult Kõrvemaalt leitud granaati, olin ilmselt arvamusel, et kõik lõhkekehad on sellised piklikud - igatahes neis ümmargustes ma midagi pommilaadset küll kahtlustada ei osanud.

Oma osa sai miinileiust ka autojärelkäruga veomeeskond, kes meie metallikola minema vedama tuli. Kohapeal valvavate päästeametnike energiline sekkumine päästis küll miinide metallikoormasse kolimise, kuid parasjagu ehmatav oli see kogemus kindlasti kõigile asjaosalistele.

Klaas, ravimid, ehituspraht

Koristatav praht koosnes suures osas klaaspudelitest ja -purkidest: nõukaaegsed piimapudelid ja hapukoorepurgid, kaasaegsed alkoholipudelid, ehitusklaas. Minul õnnestu leida ka üks klaasist lutipudel, grammimärgistused kenasti peal :) Igatahes oli klaasi nii palju, et juhend - terve klaas suurtesse kollastesse kottidesse, klaasikillud väikestesse - lendas uppi kohe esimese tunni järel. Kollaseid kotte lihtsalt ei jätkunud, nii et võtsime ka klaasi jaoks kasutusele olmeprügi jaoks mõeldud läbipaistvad.

No ja muidugi metallikola - saekaatri lintidest ja mingitest metalltrossidest alates ning konservikarpidega lõpetades. Vanarauda veeti meie koristusalalt minema üks eraldi haagisetäis, kuid seda jätkus hulgaliselt ka edaspidiseks muu prahi kõrvale.

Hämmastavalt palju tuli prahi seest nähtavale ravimeid, kemikaale, lahusteid, akusid. Need rändasid ohtlike jäätmete kotti.

Omaette klassi moodustas ehituspraht: Isover vill, kileümbrised, eterniit (selle ladusime eraldi hunnikutesse), klaasvill... Ilmselt oli mingi ehitusfirma oma jääkide koormatäie süüdimatult põõsa alla kallanud.

"Armsale vanaemale, Ingelt," leidis Kati 1984. aastal saadetud postkaardi.

Pampers - parema tuleviku nimel

Omaette elamus oli hiiglaslik mägi laste ühekordseid mähkmeid, neid koondnimega pamperseid. Esimest korda oli mul tõeline heameel, et minu laste titaiga jäi aega, mil ühekordseid mähkmeid kas ei olnud (Kati) või olid need veel minu jaoks ebamõistlikult kallid (Jüri ja Ode aeg), nii et olin asjatanud marlimähkmeid pestes-kuivatades. Mähkmed tõepoolest ei mädane, ja ei mädane isegi see, mis nende sees on. Väljasolekust end vett täis imenud mähkmed olid nagu pommid ja haisesid lihtsalt kirjeldamatult jõledalt.

Pampers- parema tuleviku nimel, filosofeeris Jack seda ladet vaadates.

Seda enam, et ega prügimäelegi veetuna nendega midagi enamat ei juhtu. Vettivad ja haisevad seal lihtsalt silma alt eemal. Sadu ja sadu aastaid...

Kokkuvõttes oli üllatavalt emotsionaalne ja sisemist rahuldustpakkuv päev. Ja ehkki ma ei usu, et sellega prahi metsaviimine lõpeb ning puhastatud alad ka puhtaks jäävad - aga üks väike, aga oluline nihe on kindlasti siiski toimunud.

Ehk nagu on öeldud luuletuses "Gionardo Bruno tuleriit":

Märgutuled on süüdatud.
Varsti nad asuvad teele.

Minu eritänud:

Päästeameti meeskond, kes leitud miinid eraldas ja minema toimetas.

Kolatakso meeskond, kes tuli meiega koristusaktsioonile täiesti tasuta. Pöördusin nende poole veoki tellimiseks - aga nad ütlesid, et raha ei võta, vaid lasevad oma kolmetonnise furgooni täiesti tasuta maast laeni prahti täis toppida. Lisaks lõid nad laadimistöödel ise väga aktiivselt kaasa.

Veomeeskond autoga 978 MDA, kes viis minema rauakoorma, mida olnuks raske Kolataksosse muu kraami vahele paigutada.

 Kati, Ode, Jüri ja Loora - mul on hea meel, et te nii tublid olite. Vahetevahel tuleb midagi ka ühiskonnale teha, ehkki niimoodi välja öeldes kõlab see mõnevõrra õõnsalt.

Kõik kaaskoristajad, eriti Ain, kes oli oma asjaliku otsustavusega meie vaimne liider.

Ja muidugi Rainer Nõlvak, selle hullumeelse idee isa J