Tegime lastega ühiskülastuse Draamateatrisse, et vaadata hiljuti lavastatud etendust "Soome hobune" (autor Sirkku Peltola, lavastaja Roman Baskin).
Praeguse maaeluga äärtpidi kursis oleva inimesena oli paralleelide leidmist ja äratundmisnukrust. Et nii nagu eksisteerib see paljuräägitud "teine Eesti", on olemas ka teine (või isegi kolmas) Soome. Kus ei ole tervist, ei ole tööd ja kogu elu on üks rumaluses ja nüriduses siplemise ning ebaõnnestumiste ahel. Sest ei olnud süüdi ei Euroliit ega põllumajandustoetuste bürokraatia selles, et neil järjest kõik p****e läks. Et odavuse nimel palgatud pooloskamatu lätlasest autojuht hobusekoorma kraavi keeras. Et hobuste ettemaksuraha eest ostetud mootoratast keeldus perepoeg ebaõnnestumise järel ära müümast, nii et ettemaksu tagastamiseks tuli näpata vanaema kirsturaha. Et põllumajandustoetuse saamiseks vajalikud paberid jäid talumeheliku jonni pärast esitamata, nii et nüüd tuli tagasi maksta ka eelmistel aastatel saadud toetused. Et perepoja mootorratas ära varastati. Ja et ainus asi, mis võinuks talukogukonna laostumisest päästa - kunagi tallu sattunud Repini maal - sai peretütre kollaazhi tegemiseks tükkideks lõigatud. Ja et kui vanaema etenduse lõpus ära suri, jäädi ilmselt silmitsi ka tema matmiskulude probleemiga.
Aga Ita Ever vanaemana oli muidugi super, tema nimel tasus etendust vaadata.
Ning Merit Kase teatriarvustusega olen suures osas nõus.