Mul on kodus kass ja kolm tesimelist last, kellest vähemalt üks on juba käinud suvalise seltskonnaga majapeol. Peol, kuhu teda ja sõbrannat kutsuti lihtsalt bussipeatusest.
Selle peo järel rääkisime muidugi ka ohtudest, mis niisuguse seiklusega kaasneda võivad. Ja et meie koju ma sellist pidu ja sel moel formeeruvat seltskonda ei taha. Sest tõesti, ma ju tean, kuidas võivad olukorrad kontrolli alt väljuda, nii et osalejad pärast enam isegi aru ei saa, KUIDAS see võimalik oli.
Tänases Postimehes ilmunud lugu võõrutab aga loodetavasti iga seda lugeva teismelise - eriti sellise, kel kodus lemmikloom on - soovist niisuguseid lahedaid pidusid korraldada.
Mina, kes ma tavaliselt hästi oma tundeid peidan ja emotsioone välja ei näita, igatahes nutsin tööl kohvinurgas seda lugedes. Siiamaani pole üle saanud.