Seekordne jõululaupäev oli meil täiesti teistmoodi kui tavaliselt.
Kõigepealt ei olnud meil Mammut, sest ta on ikka Tartus õde Veerat aitamas-tohterdamas. Lähme neile homme külla.
Teiseks olime pea terve päeva kodust ära, veetes jõululaupäeva Leivo pool.
Kolmandaks - ja kõige olulisem - käisime kirikus. Tallinna Püha Vaimu kirikus, kui täpne olla.
Ma pole vähemalt kümme aastat jõululaupäeval kirikus käinud. Kunagi ammu, üliõpilaspäevil, sai mitmel aastal külastatud katoliku kiriku kesköömissasid. Veel varem, lapsepõlves, taris Väljaotsa Memm mind paar korda Loksa Maarja kirikusse, kui ma enne koolilapseks saamist talvel maal olin. Viimasest mäletan põhiliselt seda, et enne jumalateenistust tuli pikalt ja igavalt külmal lumisel surnuaial olla - mulle, lapsele, tundus, nagu kõnniks Memm seal terve, igaviku muudkui süüdates järjekordsel kalmul küünlaid ja sättides kuuseoksi... No ja muidugi oli nende kahe otsa vahepeal ärkamisaeg, kus iga endast lugupidav eestlane kord aastas kirikusse rüsis, nii et sajanditevanused müürid pakatasid... See tunduski ühel hetkel mulle nii mõttetu ja variserlik, et loobusin.
Nüüd siis jälle. Et lapsed näeksid, mida tähendab jõulujumalateenistus. On ju kristlus lahutamatu osa meie kultuuriloost, ole sa ise kristlane või mitte.
Kõige suurem üllatus oli see, et kella seitsmese teenistuse ajal oli kirik pooltühi. Olin veel enne Leivole öelnud, et äkki peaks sõitma kuhugi kaugemale, et linnas on kõik kirikud kindlasti puupüsti täis... Eks mul oli see vana mälestus ärkamisajast.
Lastest arvas Jüri oma 13-aastase trotsis, et kirikuskäik oli mõttetu. Ode võttis vist lihtsalt kui uut kogemust, asjalikult ja avatult. Kati mõtles kaasa ka, lisaks oskas ta oma Ellerheina-aegade mälestusena väga ilusti kõiki neid kirikulaule kaasa laulda. Mina, kes ma kahjuks üldse viisi ei pea, püüdsin siis tema ja Leivo vahel ning nende hääle najal kaasa ümiseda. Sest kirikus olles tuleb ju ikka kombeid täita.
Aga jõuluvana ja hommikused kingipäkapikud käisid ka tänavu nagu ikka ning sain väga armsad kingitused.