Tööreis Oslosse algas Tallinn-Kopenhagen lennu hilinemisega. Kuna ümberistumiseks oli mul aega täpselt parasjagu või õige väikese varuga, tegi see mind arusaadavalt närviliseks. Lennujaamatöötajate lohutus “me hoiame jätkulendudel silma peal” ei mõjunud kah eriti lohutavalt. Aga ma pean tõsiselt kiitma Estonian Airi stjuuardessi, kes poole lennu peal mulle ütles, et ärgu ma muretsegu, Oslo lend on samuti edasi lükatud ja et ma pean minema väravasse 5B. Viimane info tegi võimalikuks juba lennukis tuvastada, kuhupoole väljudes joosta tuleb – ja igaks juhuks ma siiski jooksin, sest ei teadnud ju, kui pikalt on lendu edasi lükatud. Oli igatahes nii palju, et kuigi pardaleminek oli juba alanud, sain Oslo lennuki eel paar minutit isegi veel sabas seista.
Praegune komandeering on minu esimene külaskäik Oslosse ja Norrasse üldse, aga kui lootsin enne tänast kogunemist veel paar tundi linna peal jalutada, siis see lootus hilinemiste tõttu ei täitunud. Radisson Blu, kus ma elan, on kah peaaegu Netcomi kõrval ja hommikune meeting algab kell 8 – nii et ega hommikulgi aega pole. Tõttöelda pole mul eriti aimu sellestki, mis linnaosas ma praegu täpselt olen… Silmapiiril paistab, et linn tõuseb äärtest justkui mägedele ja see on väga ilus.
Õhtusöök oli muljeterohke. Siinne kolleeg oli korraldanud meile Norra traditsioonilise jõulusöömaaja – nii et ma nüüd tean, mis asi on lutefisk- kohutavast kirjeldusest hoolimata on see tegelikult maitsev, ehkki esimesel suutäiel mõnevõrra ootamatu sültjas ja natuke nagu pooltoores kalaroog. Samuti oli üllatav süüa kala koos praetud singiga – aga see ja kartul, sinep ja vist hernestest puder kokku moodustasid vägagi nauditava maitsebuketi. No ja muidugi kuulus asja juurde pits akvaviiti (ohjah, armastamata nii köömneid kui aniisi sain selle pitsiga küll hakkama, aga vaevaliselt) ja õlut… Magustoidu saabumise ajaks olin end juba oimetuks söönud, nii et see kreemjas maius koos sorbetiga sai küll söödud, aga nautida oli juba raske…