Eile saatsime Kati lennujaama, et ta realiseeriks oma üheotsapileti Kopenhaagenisse.
Ei, ta ei lähe välismaale mehele, tööle või ringi rändama-maailma nägema. Loodetavasti ei lähe ta ka päriseks – vähemalt praeguste plaanide järele veedab ta kaks aastat Lundi ülikooli juura magistratuuris Euroopa Liidu äriõigust tudeerides. Kopenhaagenist, mis teatavasti on ju hoopis Taanis, sõidab ta rongiga edasi Lõuna-Rootsi Lundi, selline variant on lühem ja kiirem kui kulgemine Stockholmi kaudu.
Lennujaamas oli suur seltskond Kati sõpru erinevatest eluperioodidest. Parim hetk teelesaatmise juures oli, kui üks Kati sõpradest pillas lennujaama hea akustikaga ruumis kivipõrandale kinkekotis oleva viinapudeli – terava ja tõepoolest ülivalju paugu peale võpatas päid pöörama kogu ootesaalitäis rahvast. Hiljem arutasime, et suurema terrorismiohuga lennujaamas olnuks sellise heli tekitaja hetke pärast kui mitte juba sõelapõhjaks lastud, siis vähemalt näoli sealsamas kivipõrandal, kaks turvameest otsas käsi väänamas 
Praegu piirdus intsident katkise, õnneks kinkekotti jäänud pudeli kiire toimetamisega lähedalasuvasse prügikasti.
Muidugi on mul Kati üle hea meel ja olen tema üle uhke, aga ei saa salata, et ikka ka kurb. Muidugi on loomulik, et lapsed pesast lendavad – pigem on mul isegi olnud väga kaua rõõmu neid enda lähedal tunda – aga ikka on hing hell ja mõtted hajevil. Söögilauda kattes panin ühe taldriku kõrvale korralikult kaks kahvlit ja teise kõrvale kaks nuga…
Esimene rõõm oli kuulda, et Kati internetist leitud üürikodu on ilus ja avar ning peaasi, suure rõduga Kuulutusteportaalist leitud punane jalgratas oli vahepeal jõutud küll juba kellegi teise poolt ära osta, aga selle leiab kindlasti uue.
Lisatud pilt on leitud Delfi fotokonkursilt, noore juristi emana lisan igaks juhuks ka täpsustuse, et pilt on siinkohal kasutatud mittekommertslikel eesmärkidel