Mu tööandja lõi ilmselt Eesti turul pretsedendi, teatades reedel plaanist minna üle minutipõhisele hinnastusele ja teisipäeval, et loobub sellest klientide vastuseisu tõttu.
Mitmed on nimetanud, et viimane otsus oli rumal. Et kui halb uudis oli kord juba edastatud, tulnuks selle juurde ka jääda. The damage is done, tuleb lihtsalt oodata kära vaibumist ja plaanitu ellu viia. Ja et loobumisega seadis firma end rumalasse olukorda, tunnistades sellega, et esimene samm oli vale.
Mina siiski nii ei arva. Vastupidi, minu lugupidamine meie juhatusele viimase julge otsuse vastuvõtmise eest. See ei olnud minu otsus selles mõttes, et mina oleksin selle ettepaneku teinud (ka seda on paljud millegipärast küsinud), kuid see oli minu otsus selles mõttes, et toetan seda igati.
Miks selline otsus sündis? Kui nüüd ajas tagasi vaadata, siis muidugi oli juba seda kavatsedes teada, et plaan minutipõhisele maksustamisele üle minna klientidele ei meeldi ning meedia meid tugevasti sarjab. Olime sellega arvestanud. Olime arvestanud ka teatud (päris suure) lahkujate hulgaga.
Millega me aga arvestanud ei olnud, oli NII tugev üldise rahulolematuse laine, mis nüüd igal pool tekkis. Kusjuures tegelike lahkujate hulk oli neil esimestel päevadel täiesti prognoosi piires, isegi mõningase ruumiga. Muidugi võinuks mõelda, nagu ametikaaslane Janek (Powerhouse & Elisa) oma artiklis soovitas: mis on üks meediakära mõnesaja miljoni kõrval. Aga samas - see üldine rahulolematus näitas siiski seda, et isegi kui kliendid muudatuse alla neelavad (ehk oleks see ehk tõesti nii läinud, nagu Wolli irooniliselt prognoosis) on see olemuslikult neile NIIVÕRD vastumeelt, et midagi head sellest ei tule. Nii tugevat emotsiooni ei unustata.
Minu meelest näitab see inimese tugevust, kui ta suudab tehtud viga tunnistada. Ehk näitab see ka firma tugevust, kui julgetakse vale otsus ümber muuta? Kerge see loomulikult ei ole, sest kes meist ikka armastab omaks võtta, et mina eksisin ja sinul oli õigus. Nagu ütleb Parasiil, kelle blogi ätituud mulle muide hirmsasti meeldib: "Väga julge samm, palju mune nõuab selline vea tunnistamine."
Nii et mina arvan, et firma käitus nii nagu pidi, võttes arvesse klientide tagasisidet ja tehes oma otsused sellega arvestades. Isegi kui see mu ametikaaslaste meelest suhtekorralduslikult halb oli, oli see õige tegu.