Leidsin ühe sümpaatse inimese ajaveebist kõhedaks tegeva viite. Et politsei registreerib oma andmebaasis ka kõik need inimesed, kes politseile kuriteost teatades oma isikuandmed edastavad.
Viidatud artikkel on küll poolteist aastat vana, aga ülimalt suure tõenäosusega eksisteerib POLIS sellisel kujul edasi. Ja see on kõhedaks võttev ja häiriv. Isegi minu jaoks, kel pole olnud midagi selle vastu, et mu isikukood on (ilma otsese vajaduseta) avalikustatud Sertifitseerimiskeskuse lehel, et mu terviselugu võib tulevikus sattuda e-tervishoiu andmebaasi ja kõike muud sellist.
Sest selles andmebaasis seostub minu isik asjadega, millega ma end mitte mingil juhul seostada ei taha. Asjadega, mis on juhtunud minust täiesti sõltumatult. Asjadega, mille lähedale sattumist ma mõnel juhul igaveseks unustada püüan.
Minu jaoks on see tõsine probleem, sest mul on kalduvus sattuda pahaaimamatult igasuguste olukordade pealtnägijaks, tunnistajaks, teatajaks. Viimasel ajal õnneks vähem, varem rohkem. Hästi sõnastas selle kunagine kursusevend Hannes: "Muidugi - kui sina saad telefoninumbri, siis tingimata selle, mida on enne kasutanud aktiivne bordell!" Milline lugu, muide, üheksa aastat tagasi tõesti juhtus. Äärmuslikem näide on minu silme all jalgratturi surnuks sõitnud ja sündmuspaigalt põgenev auto, kui mina olen koos lastega pühapäeva hommikul teel maale... Ja ma ei ole kunagi kardinaid ette tõmmanud, mujale vaadanud, edasi sõitnud, minema jooksnud, vaid ikka politsei poole pöördunud. Loomulikult ka oma nime öelnud.
Huvitav, mis mulje minust jääb, kui kõik sellised valel ajal vales kohas olemised lihtsalt faktidena ridamisi letti laotakse?