Naistepäeval, 8.märtsil, tähistasid kaks meest – Leivo ja Heiti – oma sünnipäeva. Ja muidugi seiklussportlastele kohasel moel: hiigelkanuude sõiduga Kasari jõel. Hiigelkanuu (või tiimikanuu) mahutab kuni 12 inimest, kaalub tühjana 150kg ja seltskonnastatuna üle tonni. Mis seab olulise piirangu veekogule, kus temaga sõidetakse: vett peab olema piisavalt. Mida Kasaris ka oli, lõpu eel isegi ülemäära, nii et voolgi kippus selles laias-laias veekogus kaduma.
Ilm, tuleb kohe öelda, oli - nagu tellitult- ainult hulludele. Sadas nii vihma kui lörtsi, kuid isegi kui oleks seda ette teadnud, poleks seltskond end sellest ilmselt heidutada lasknud.
„Hea, et vähemalt ilm ilus oli,” ütles Minn lõpetades läbi huumoriprisma. „Kui ikka oleks mingit läga taevast alla tulnud, oleks palju hullem olnud.”
Siinkohal ei saa märkimata jätta, et Minn sai kaasa meelitatud argumendiga: sa mõtle, kui SEE pill ümber läheb, siis on korraga ju tervelt 10 inimest vees! J Seepärast oligi Minn poole sõidu peal peamine agitaator, et hädasti oleks vaja tiimikanuuga Laastre paisust (vaata allolevat pilti) alla sõita – aga seltskonnas oli siiski rohkem inimesi, kes kivide vahel kiires voolus ümber minna ei soovinud. Nii said kanuukolakad paisust siiski korralikult ümber tassitud.
Aga nüüd kõigest järjekorras.
Algus oli paljutõotav. Karu suure autoga (buss ei tohtinud öelda J) sõitsime Tabasallu 360 kraadi (Seiklejad ei tohi pärast firma nimevahetust enam öelda J) laoplatsile. Just äsja oli valmis saanud ka kahe hiigelkanuu vedamiseks ehitatud käru, nii et saime laenutatavad veesõidukid ühe auto taga ära veetud.
Chrysleri kütusekulu lendas sellise sabaga muidugi lakke: 9 liitrilt 17-le, viimast õnneks küll ainult tõusul. Ja kui oli vaja tagurdada, tõlgendas andur käru muidugi kui takistust ja kukkus hoiatavalt piiksuma. Ja igal vasakpöördel tuli arvestada, et vastutulijate eest ei lipsa läbi mitte ainult auto, vaid ka selle taga olev neljameetrine haagis. Aga Karu roolis kogu seda kupatust täiesti perfektselt, nii et isegi autos resideeriv kolmest naisest koosnev paanikaosakond ei näinud kordagi põhjust häiret tõsta.
Omaette elamus oli kanuude mahatõstmine ja jõkkekandmine Teenuse silla juures. Osutus, et 150 kilo on ikka üllatavalt raske J
Seltskonna logistika oli kujundatud nii, et kaks autot sõitsid ette finišisse ning pärast kanuude mahatõstmist kulges sinna ka Karu oma auto ja tühja haagisega. Kogu finishiseltskond sõitis siis ühe sõiduautoga starti tagasi ja pärastiseks oli meil lootus mahutada kogu 18-inimeseline seltskond kahte masinasse (muidugi keskmisest sõiduautost suuremasse, ärge valesti aru saage). Mahtusid ka!
Finishirahvast oodates said stardis avatud esimesed veinid ja oli igati lõbus. Ligitikkuva jaheduse vastu kaitseks riietusime juba kaldal päästevestidesse, meeleolu aitas üleval hoida sillalähedase talu valge noor koer.
Ja juba olidki kõik kohal. Jagunesime paatidesse ja läks lahti. Ehkki ürituse eesmärk oli meelelahutus ja seltskondlik sünnipäevapidu, ei oleks kohalolnud seltskond seiklussportlaste nime vääriline, kui ikka väikest võistlusmomenti poleks sisse kootud: eesmärgiks võeti ületada Seiklejate (vabandust, 360kate) testsõidu kiirusrekord 11,5km/h.
Vahemärkus: "Seikleja" nime vahetamine "360 kraadi" vastu on minu meelest üks ebaõnnestunumaid nimevahetusi üldse. Paraku. „Seiklejad” oli nii mugav ja suupärane ja ütles kõik ka teenust pakkuva firma visiooni ja missiooni ja muu seesuguse kohta. „360 kraadi seiklust” on pikk ja lohisev ning üldse jäävad enamikule inimestele numbrid halvemini meelde kui sõnad. Ja kuidas neist nüüd kui isikutest rääkida…? Aga noh, eks ma püüan kohaneda.
Kiiruserekord sai igatahes löödud kohe üsna algul, kus kiirema vooluga kohas tuli üsna kerge vaevaga paari minuti jooksul 12 km/h. Ja hiljem mõneks ajaks lausa 13,8km/h. Ilmselt mõõtsid paadiperemehed oma kiirust lõpupoole vaiksema vooluga kohas – seal, tõesti, tuli isegi 11km/h saavutamiseks kõvasti pingutada.
Igatahes ootab see 13,8 km/h nüüd järgmiste sõitjate poolt ülelöömist! J
Algul selge ja kergetes miinuskraadides ilm pööras kohe sõidu algul pilviseks ja sajuseks. Algul tuli taevast lörtsi, pärast juba lausa vihma. Ja lisaks tuli muidugi naaberkanuu seltskonnale mõladega vett pritsida.
Paatkondade meeleolu hoidsid kõrgel ka rütmilugejad-tüürimehed, meie paatkonnas siis Karu. „Ilu-sad tüd-rukud!” „Tubli! Tubli!” „Jaksad! Jaksad!” olid peamised hõiked. Nagu ka enesesisenduslik: „Päike! Suvi! Soe! Ei saja!” Ja muidugi: „Vii-na! Vii-na!” , mis eriti lõpu eel populaarseks muutus.
Disclaimer: Alkoholi tarvitamine sportlikel üritustel on muidugi täiesti taunitav. Aga seda olukorras, kus inimesed ei oska piiri pidada.
Nojah. Kui üritust plaanides olid Leivo ja Heiti silmade põledes arutanud, et peaks ikka oma 40km ära sõitma ja et kuna lindude pesitsusaeg pole veel alanud, võiks ju kanuudega Kasari silla alt läbi sõita ja pärast vastuvoolu tagasi tõmmata… siis tegelikkuses oli see Kasari sild just paraja koha peal. Või pisut kaugemal. Sest hõisked, mis lõpuks – pika ootamise ja korduva pettumuse (Karu: „Kohe! Paistab! Sild! Tõmba!”) järel silla silmapiirile ilmudes paatidest vallandusid, olid muljetavaldavad.
Kanuude kärule tõstmise, päästevestide kottipakkimise jm sebimise taustal sai taas kord mängitud eestlaste rahvusmängu „Kuradi külm on” (loe: lõdisetud), nii et algul autodesse ja pärast Maare-Heiti sauna pääsemine oli sünnipäevale suurepärane punkt.
Teiste muljed: Sünnipäevalaps Heiti. Tema juurest, muide, leiab ka GPSi träki ja rohkem pilte.