No ei armasta ma inimesi, mitte ei armasta - kui nendega tegelema ja neid emmema pean. Aga aegajalt paraku peab.
Valmistame koos Leittiga ette igakevadist kontorirahva külaskäiku "põllule" ehk müügiesindustesse. Ja selle raames tuleb muuhulgas moodustada tiimid, kes kuhu ja mis veel olulisem, koos kellega sõidab.
Oma elu kergemaks tegemiseks palusime inimestel kirja panna, kui neil mingeid erisoove on. No aga loomulikult ei taheta oma salasoove kuhugi avalikult teada anda, ja siis kõik käivad nagu munas kanad ja räägivad ääriveeri: ma olen küll pandud tiimi X, aga see koht mulle ei sobi hästi, äkki saaksin end vahetada tiimi Y... Meil muidugi ammu selge, et ta tahab minna ringsõidule koos tiimi Y liikmega, koht pole üldse oluline. Muidugi, võimaluse piires püüame vastu tulla. Ja siis jälle häda: et kui äkki avalikustatakse kuskil see tabel, et siis äkki meie tiimi ei näidata seal... Kamoon! Igatahes jätsime Leittiga ennast selle peale tabelisse panemata, et MITTE KEEGI ja MITTE MINGIL juhul ei saaks teada, kuhu ja kellega me läheme :) Tegelikult me küll lihtsalt unustasime ennast välja!
Aga kõige parem case oli see, kus üks naisterahvas saatis täiesti suvalisele inimesele meili, ilma subjektita pealegi: "Ole hea, pane meid Velloga kuhugi Tallinnase. Kas saatsin meili õigesse kohta?" No ei saatnud, aga millegipärast meili saaja seda ei öelnud. Vist ei saanud ta üldse millestki aru. Ja kui täna siis nimekirjade koostamine oli, siis oli draama: aga ma ju palusin, ma saatsin isegi meili! Küsin: kuhu saatsid? millal? Noh... sellele inimesele. Miks temale, vähem asjassepuutuvat annab firmast ju täitsa otsida???? Ma ise ka ei tea... eks ma arvasin, et eks ta saadab sulle edasi.
No comments. Oleks veel, et blondi tütarlapsega tegu - aga viiekümnendates daam :)