22.novembril oli taas töövarjupäev ning tänavu oli minu töövarjuks gümnaasiumitüdruk Annika, kes on vedamas ka Heateo Sihtasutuse projekti Päike Kuuti (selle kaudu ta minuni jõudiski).
Muidugi on töövarjupäev "varjutatavale" keeruline ja ehk isegi tüütu selles mõttes, et peab ju oma päevategevused nii plaanima, et "varjul" liiga igav ei hakkaks ja et ta kogemata midagi konfidentsiaalset kuulda ei saaks. Mina lahendasin asja nii, et ühe nö keelatud kohtumise ajaks andsin oma töövarju kolleeg Tõnu käe alla, kel ka endal sel päeval vari oli. Nii tegi ta siis kahele varjule ekskursiooni meie Tehnokeskuses, pärast võtsin aga mina tema varju ühele oma koosolekule.
Aga selle mõningase keerulisuse kompenseerib kuhjaga see, et kui on tore töövari, on ka varjutataval endal vahva. Mul oligi.