Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Tuneesia muljed 1: Käia või kogeda?

Tuneesia oli minu elus esimene pakettreis ja seepärast olin pisut pessimistlik ja mitte väga lootusrikas: liiga palju olin kuulnud lugusid tüütult vatravate giidide stampnaljadest ja kohustuslike reisikaaslaste kokkusobimatusest. Aga reisides koos ema-isa ja kolme lapsega on igas mõttes ärakorraldatud ja turvaline reis siiski mugavaim variant ühe eksootilise islamiusulise lõunamaa  - vaadake berberi rätikusse mähkunud Katit kõrbes - avastamiseks.

 

 

Ja etteruttavalt tuleb öelda, et sain meeldiva üllatuse osaliseks. Meie giidid-reisisaatjad Germalost Kristel Pruul ja Martti Kalda ning kohalik giid Hammadii tegid kõike just parasjagu ning ka reisikaaslaste hulgas polnud ühtegi tõeliselt ebameeldivat tegelast. Ning nagu oodatud ja eeldatud, sujus ka kogu korralduslik pool – ekskursioonid, toitlustamine ja majutus – nagu kellavärk.

 

Aga… Aga natuke jäi ikka kripeldama poolik tunne. Sai käidud, sai oldud, sai nähtud – aga selle maa sisu, hing ja emotsioon jäid tabamata. Või said tabatud ainult pinnavirvendustes, üksikutes hingeriivavates hetkedes, mille aga katkestas kohustuslik bussironimine ja edasisõit. Aga just need hetked on väärt, et nendest muljete kirjapanekut alustada.

 

Djerba kalasadamasse saabusime päikeseloojangu eel.

 

Olime tulnud siia vaatama potivirnu - pottidega püütakse siin kaheksajalgu- ja saama osa sadama õhustikust.

 

 

 

 

Oli ramadaani – kuu, mille kestel ei tohi moslemid päikesetõusust loojanguni ei süüa, juua, suitsetada ega seksida - kolmanda nädala algus. Kalurid oma paatides ja sadamakail olid hakanud juba sööki valmistama: õlipannid särisesid, katlad podisesid ning mehed askeldasid nende ümber. Loojuv päike kuldas üle nii taamal seisvad turisti-lõbusõidulaevad kui veidi räämas kalasadama kai. Poid, võrguhunnikud ja hiiglaslikud keraamiliste pottide riidad ääristasid väikest muuli ning kui seda mööda bussist kaugemale jalutada, piilusid pottide vahel küllap kalalõhnast kohale meelitatud kiisupojad. Õhk oli soe ja sume ning Vahemeri, mille rütm ja lokse on hoopis teine kui meie kodusel Läänemerel, kohises tasakesi.

 

Ja siis kõlas selle päeva ramadaani lõppu kuulutav pauk. Päike oli loojunud. Mehed võtsid veepudelid ja jõid, sõid paar suutäit –arvatavasti datleid – ning heitsid palvusse.

 

 Kassid piilusid endiselt potivirnades, meri kohises  endistviisi ning meie grupp vadistas endiselt, püüdes end pottide taustal paremini jäädvustada – aga mina tundsin hetkeks, et olen Kohal. Mis siis, et ma ei rääkinud ühegagi neist kalureist ning ilmselgelt pigem segasin oma kohaloluga nende igapäevast eluolu – aga ometi oli see minu jaoks imeline hetk.

 

Seda kohalolu-tunnet on raske kirjeldada, aga kes on tundnud, saab aru. See on kas hetkeline külmajudin mööda selgroogu või pikem õnnetulv mõnest pealtnäha tühisest seigast. See võib tulla Kilimanjaro all kandjatega õlut juues või Argentina hostelis kohalikelt mate-kultuuri õppides, Neringa hilisõhtusel liivarannal pannkooke küpsetades või Zermatti mägiõhus hõljuvat vaniljekoogi lõhna tundes – aga alati on see imeline.

 

Teine selline hetk Tuneesias oli moslemite pühas linnas Kairouranis. Olime läbi ühe poe roninud maja katusele, kust avaneb vaade suurima moshee siseõuele ja ümberkaudsetele tänavatele. Oli reede pärastlõuna, lähenes nädala olulisima palvuse aeg.

 

Moshee õu oli inimtühi kuni hetkeni, kui muezzin (tänapäeval vist küll läbi valjuhääldite mängitav lint) hakkaks kimedal häälel moslemeid palvele hüüdma.

 

Oli vapustav kogemus Suure Jõu lähedusest, kui inimesed tänavatel ja oma majade ees peaaegu momentaalselt käsiloleva töö käest panid või kannapealt ümber pöörasid ja suuna mosheele võtsid. Jalgsi ja jalgratastel, vanad ja noored, ema käekõrval tõttavad lapsed ja karguga komberdavad raugad – kõik voorisid moshee suunas.

 

Tuneesia ei ole islamiäärmuslik maa, kuid see vaatepilt tekitas hetkeks judinaid tekitava äratundmise jõust, mille mõjul võivad saada inimestest enesetaputerroristid ja Püha Sõja nimel lasteaedadesse pommi viskajad. Või – miks mitte ka kristlusest paralleele tuues – jõust, mille mõjul püsis keskaegses Hispaanias sünge inkvisitsioon või mille mõjul läksid lapsed ristisõtta.

 

Kolmas. Dzhiibiretkel kõrbesse jõudsime kanjonini, kus kunagi oli voolanud jõgi. Vist oli selle koha nimi Mides. Käänuline ja loogeline kanjon, nagu hiigelmao jälg läbi liivakivi – taamal määratu üksluine hallikaspruun liiv ja selja taga datlipalmid – see siis ongi see maa? Siin kulgesidki kaamelikaravanid oma aeglases õõtsumises, siin tuhises liiv ja oaasid oli päästjaks üksildastele pruuni keepi mässitud berberi kõrberänduritele?

 

Jah, võib-olla.

 

Leitti mees Margus rändab praegu üksi seljakotiga Marokos. Tema saab Põhja-Aafrikast enam teada.

Kommentaarid (1) -

  • Epp

    03.11.2005 0:23:55 | Vasta

    Pakettreisi olen mina kasutanud kahel korral, üks neist oli suht halb ja teine suht hea kogemus (viimane oli just seesama Tuneesia). Mõtisklesin, et miks siis nii...
    Sest teisel korral sain ma tunde, et see on minu UNIKAALNE reis. Me rentisime auto ja sõitsime oma teid pidi kolm päeva, võtsime ka kohaliku hääletava noore perekonna peale ja nad kutsusid meid endale külla - saime suhelda inimeste tasandil KOHALIKEGA. Pinnavirvenduseks jäi see muidugi kõik ikkagi, nagu iga reis. Aga vähemasti polnud seda tunnet, et osalen konveieris, kus enne ja pärast mind täpselt sama on tehtud (seda kogesin oma ebaõnnestunud pakettreisil, kus kogu aeg grupiga koos olime).
    ...
    Keskaja ristiusu peale olen mina ka alati mõelnud, kui islami piirkondadesse sattunud olen.

Lisa kommentaar

Loading