Muuhulgas on alanud kevadine koolivaheaeg. Laste tunnistused on nagu ikka - igavad, nagu armastas ka minu isa kunagi minu kallal norida. Elevust tekitas ainult Kati, kes oskas saada eesti keele nelja. Sest ta polnud suutnud ühes kirjandis nõuetekohaselt arutleda Katku Villu ja Kõrboja Anna armastusloo üle (tema ei leidnudki sealt armastuslugu) ja samamoodi läks metsa kirjand Väljaotsa Jaani kui ühiskonna ohvri üle (et mida seal siis arutleda ja kirjutada, kui mees lihtsalt jobu oli).
Nii et Reaalkool oma nelja matemaatika ja kahe füüsikaga ning ilmselt siis vähema kirjandusega nädalas peaks olema igati õige valik :)
Hiljuti arutlesime just Karini ja Kairiga kohustusliku kirjanduse üle. Minu jaoks oli enamik sellest kergestiloetav, huvitav ja ka sisuliselt hoomatav. Ainus, mida siiani kätte võtta ei tahaks, oli "Kuritöö ja karistus". Pooleli ta mul ka kooliajal jäi, mingit moodi sain vajalikud tööd-kirjandid ära pusitud. Minu lapsed aga oigasid isegi "Nils Holgerssoni" ja "Pal-tänava poisse" lugedes - raamatud, mis mulle kunagi väga meeldisid. Ja seesama "Kõrboja" oli ikka mitu päeva vingumist väärt, enne kui läbi sai. Isegi see ei suurendanud osalustunnet, et Kõrboja filmitalu asub maal meie enda külas ja Kati on seal seeski käinud, kui sinna asja on olnud.
Ütleks, et lugemisharjumused on uuel põlvkonnal muutunud -aga ei ole. Muid asju loevad küll, aga klassika ei lähe kohe mitte.