Igal sügisel on meil turundusdivisjonis niiöelda rebaste ristimine, kus vahepealse aasta jooksul liitunud kolleegid ametivande annavad ja mis ka muidu on lahe. Eriti selle tõttu, et korraldajate initsiatiivgrupp teeb peo teiste jaoks üllatuspeona - alles ürituste käigus saad teada, mis sind ees ootab.
Tänavu olid Reimo ja Paavo tellinud alustuseks kohale meikari, kes tööpäevast väsinud näod jälle särama lõi. Mina näiteks sain külge kunstripsmed (mis muide on ootamatult rasked, aga kahtlemata teatraalselt võluvad). Ning siis oli ukse ees limusiinbuss (jajah, nahksohvade ja lauakestega linnaliinibuss) ning esimene üllatus - bussis meid baarmanina vastu võttev ekskolleeg Jüri, kuldne kiki kaelas.
Pärast mõningaid bussiseiklusi (minule ja Klairele veeres ootamatus kurvis sülle avatud kokteilipudel jms) jõudsime Teletorni ning pärast mõningaid seiklusi Teletorni liftides (mõned tahtsid ikka hüppamist proovida, et näha, kas lift jääb seisma jms) võttis meid vastu teine ekskolleg Tambet, litritega kübar peas. Uued kolleegid lugesid ette ametivande ning Tambeti seljal sai see ka alla kirjutatud. ja jälle bussi.
Nüüd selgus ka, miks oli bussiekraanidel nii järjekindlalt kedranud Niki "Sa oled see kes jääb" või selle venekeelne algversioon: selle laulu pidime nüüd kambakesi Downtown stuudios sisse laulma.
Einohjah, tuleb tunnistada, et Niki on ikka jumala hea laulja.
Muud polegi öelda :)
Ja loogilise jätkuna viis buss meid edasi karaokebaari, kus tagasihoidlikumad sõid-jõid, aktiivsemad aga kohta ka sihipäraselt kasutasid ehk lavale läksid. Mina, Leitti ja Anne seadsime end südaöö paiku koduteele, väsimatud lõpetasid aga enamvähem varahommikul Angelis.
Väga vahva pidu oli, korraldajate poolt ka superorgunn. Mul on ikka eluägedad kolleegid!
Aga... kuidas nüüd kunstripsmeid küljest ära saada? Lootus, et nad ise mingil hetkel ära kukuvad, pole veel täiesti kadunud, aga hommikul ei reageerinud nad isegi sikutamisele.