Eile õhtul käisime Karini ja Katiga tüdrukuteõhtul ehk kinos "Uhkust ja eelarvamust" vaatamas. Jane Austeni samanimelise raamatu järjekordne ekraniseering, sedapuhku Universal Pictures, osades Keira Knightley (Elizabeth) ja Matthew MacFayden (Darcy).
Kunagi oli see üks minu ja Karini armastatumaid raamatuid, mille muhedaid vanaaegseid väljendeid oma kõnepruugis lustiga kasutasime. Tegime asju "sündsal moel" või nii, et need "peaaegu sündsuse piirist väljusid". Henno Rajandi tõlge oli suurepärane ja nauditav.
Olen lugenud ka teisi Jane Austeni hiljem eesti keeles ilmunud raamatuid ("Emma", "Mõistus ja tunded") - kuid see pole ikka see, need raamatud mõjuvad kui esimese lahja järelleotis, umbes nagu oleks sama teepakiga tehtud veel paar tassitäit teed - värvi veel on, kuid maitset enam mitte.
Ja põhjus pole mitte ainult selles, et "Uhkus ja eelarvamus" oli esimene: üha enam tundub mulle, et nõukogude ajal valiti autorite teostest tõepoolest välja see kõige-kõigem. Kui avaldamisvõimalused olid piiratud ning iga teose eest pidi võitlema, oli sõel lihtsalt niivõrd tihe. Samuti oli väga kõrge tõlkimise ja toimetamise kvaliteet (keskmine kvaliteet, ma mõtlen - siia ja sinna äärmusi oli nii siis kui on praegu).
Film aga oli ilus ja lustakas kostüümidraama. Tegelased olid just nii pentsikud, pelglikud, salakohmetust kõrkusega varjavad, sõgedad või intelligentsed nagu raamatus. Minu lemmik oli muidugi alatasa sekeldav mamma (osatäitja nime paraku ei mäleta).
Loomulikult olid saalis valdavalt naised ja vaid üksikud mehed. Ilmselt need, kes hetkel eriliselt armunud või kaaslanna pealekäimisele järele andnud.