Kõik algas juhuslikust telefonivestlusest Toomasega, kus ta muuhulgas mainis, et Seikleja on korraldamas hooaja esimese avamere-uisumatka Hobulaiule ning et kas mina ja minu kolleegid-kaasspordiklubilased pole huvitatud. Mul endal olid nädalavahetuseks küll juba plaanid tehtud, kuid meelsasti olin valmis infot spordiklubi listi laiali saatma.
Siis aga langes mu algne plaan ära ja muidugi liitusin siis ka ise uisumatkaseltskonnaga. Ja mitte ainult mina, Kati ka. Kuna mina pole ammu uisutanud ning ammustelgi jäähalli-tiirudel pigem koba kui osavkäpp olnud, pistsin igaks juhuks taskusse ka kompassi - et kui ikka üldse ei oska ja väga ära väsin, saab omal käel tagasi minna. Või ka siis, kui samad asjad juhtuvad Katiga.
Ette rutates võib muidugi öelda, et kompassi kaasavõtmine oli täiesti mõttetu tegu. Tee tuli leida sinkavonka värskelt jäätunud lahvanduste vahel - otse kompassi järgi minnes olnuks ilmselt vägagi suur võimalus tahtmatut talisuplust harrastada. Ja ega Seiklejad poleks lubanudki kellelgi grupist irduda.
Komplekteerisime kolleegidega 4-liikmelise autotäie, viskasime kulli ja kirja, kes roolib - ning pühapäeva hommikupoolik tabaski meid juba Rohukülas.
Oh, rahvast oli nagu laulupeol! Lisaks meie spordiklubi rahvale oli veel teist samapalju või rohkemgi: uisumatka uudis oli meiliringidest ka BNSi jõudnud ning huvilisi muudkui tuli ja tuli, nii et lõpuks moodustus lausa kaks gruppi. Matkast sündis ka TV3 uudislugu, kuid "Seitsmestel uudistel" pole veebivaadet (või ei oska mina seda leida).
Matkauisud ei ole sellised, nagu tavaliselt uiske ette kujutatakse ja mida jäähallis jalga pannakse. Need on lihtsalt uisurauad,mis klambritega kõva tallaga saapa alla kinnitatakse. Tavalisest pikemad on nad ka, see aitab jää konarusi tasandada. Kätte käivad tasakaalu hoidmiseks ja hoo lükkamiseks suusakepid. Turvaelemendiks saab kaela jäänaasklid ja vile ning kaasa õpetussõnad, kuidas jääst läbi kukkudes talitada. Et tuleb end kõigepealt ümber pöörata, jäänaasklid võimalikult kaugele jäässe lüüa, jalgadega ujumisliigutusi tehes end horisontaali saada ning siis naaskleid kordamööda edasi lüües end kõhuli jääle sikutada. Õpetussõnad tuleb kõrva taha panna, sest eelmisel aastal oli kaks inimest ja koer läbi jää vajunud. Koerte puhul tuleb seega vettekukkumise protsent 50%, sest koeri on matkadel kaasas käinud ainult kaks. Teine neist, muide, on meiega: ilus noor hundikoer, kõigiga sõber,nii et ei saanudki aru,kelle oma ta üldse oli. Võibolla sadamavahi koer, pakkus keegi.
Alloleval pildil demob oma matkauiske Kati.
Ja rõõm, rõõm! Minu hirm väsimise või mitteoskamise pärast oli täiesti alusetu. Matkauiskudega sõita on palju lihtsam, kiirem ja turvalisem kui tavalistega! Ka Katil edenes sõit väga hästi, vaata et pareminigi kui minul.
Jää Rohuküla ja Hobulaiu vahel on ilus, ütleks lausa et peegelsile ja lumest praegu täiesti puhas. Nojah, üksikuid konarusi ja kühme selles peegelsileduses muidugi on, aga matkauiskudega need eriti ei häiri. Sõita saab nii kiiresti, et kogu aeg tundub vastutuul olevat - või mine tea, äkki oligi. Ilm igatahes oli ilus, nullilähedaste miinuskraadidega, kuid päikseta. Võibolla oligi see hea, sest kiiskav jäävälu oleks ehk silmadele liig olnud. Praegugi helendas ta ikka tublisti.
Esimese tunni järel oli väike peatus ning meie 32-liikmeline grupp jagunes veel kord pooleks. "Sportlased" Ericuga eesotsas tegid pikema tiiru Haapsalu lahel, "loodusnautijad" Toomase juhtimisel siirdusid otse Hobulaiule. Kati plaanis kah juba sportlastega liituda, kuid kuna ta oli endale seltskonnast omavanuse kaaslase (Reeda tütar Tuuli) leidnud ja too madala säärega saabaste tõttu (need ei hoia pahkluud hästi paigal) ennast sportalseks ei pidanud, läksid tüdrukud koos loodust nautima. Mina sättisin ennast Ericu sappa ning püüdsin juhtgrupi tempos püsida.
Ring läks kiiresti ja hõlpsalt, välja arvatud üks lõik tagasiteel, kus tuli koperdada ja kakerdada ebatasasel, osalt lumisel ja osalt jääkühmulisel alal. See võttis ikka naha märjaks ja kahel korral õnnestus mul ikka ka efektselt pikali käia. Keegi seda efekti küll ei imetlenud, sest olin kolmest esimesest kõvasti taga ja ülejäänutest kõvasti ees.
Hobulaiul kohtusime taas loodusnautijatega, sõime pirukaid ja jõime teed. Ja tagasi, sedapuhku kõik koos ja võimalikult otse. Jah, täiesti õigel ajal: jalg oli ikka päris pehme, kui kaldale jõudes sai uisud alt võetud.
Retkest imeliseima muljena jäi meelde uiskude ja jää koosmõjul tekkiv hääl. Kume kumin või undamine, ei oska kirjeldadagi. Seda peab kuulma.
