Jälle tuleb osadest päevadest teha tagantjärele aruanne, aga mitte kuidagi ei jõua igal õhtul arvuti taha. Nüüd olid pikad pühad (4 vaba päeva, millest 3 on praegu kirjeldamata), ja tegemist mahtus nendesse hulgi.
Kati käis ülelinnalisel geograafia olümpiaadil. See toimus Reaalkoolis ja millegipärast laupäeval, keset vabasid päevi. Ta arvas, et ei saa seekord vabariiklikule edasi, sest osad küsimused olid kliima ja ilmastiku kohta - aga selle osaga polnud nad koolis veel algusest kaugemale jõudnud. No ega igas aines ei peagi vabariiklikul jõuproovil käima :) Kasu tema olümpiaadiks valmistumisest oli aga see, et minagi sain kõrvalt piiludes teadmised Coriolise jõust, deklinatsioonist ja muudest asjadest, mis seni ainult sõna tasandil tuttavad olid.
Siis käis Kati veel oma sõbranna Laura 15-aastasel sünnipäeval. Laura on tegelikult Kati sõbranna ja klassiõe Loora vanem õde, aga kuidagi on Kati ka temaga sõbraks saanud. Samuti on tal trennis tekkinud vanemad sõbrannad, kaks 16-aastast tüdrukut. Oma klassi tüdrukutega käib Kati muidugi ka edasi läbi, õigemini tahavad need väga temaga läbi käia, aga juba sügisel märkasin ma, et Kati on teistelt nagu eest ära kasvanud ja teda ei huvita enam need asjad, mida nad varem kõik koos vaimustusega tegid. No näiteks mänguväljakutel ja kaubanduskeskustes jõlkumine...
Vaheseik: käisime Katiga Kristiines Laurale sünnipäevakinki otsimas. Ja seal, teise korruse pingi peal, istusid tema klassiõed Kaisa ja Liina, näksisid kartulivahvleid ja olesklesid. Kämpasid, nagu ütlevad 13-14aastased tüdrukud sellise tegevuse kohta ise. Ja jutustasid Katile vaimustusega viimase pooltunni suursündmusest, kuidas keegi naine oli nende ees jalatsipoes rea saapaid maha ajanud. "Get a life!" karjatas seepeale Kati. Mis ilmselt tähendab, et hakake elama ja ärge raisake aega nõmedustele. Ma ei imesta, et ta klassiõed üsna sageli tema peale solvunud on :)
Kati klassiõde-sõbrannadest ongi minu meelest kõige sümpaatsem Loora. Sõbrannade punt, kes neil on, teda vist eriliseks iluduseks ei pea, sest ta on sihuke kopsaka kondiga maatüdruk, aga tal on väga armas nägu ja kahtlemata on ta neist kõige tasakaalukam ja arukam. Ja ta oskab ja julgeb alati oma seisukoha välja öelda, ka siis, kui teised oma puberteetlikus maksimalismis midagi põhjani põlastavad või taevani ülistavad. Ning Kati emotsionaalse "Get a life!" asemel oleks ilmselt tema öelnud asjalikult midagi sellist: "Muidugi on see saabaste ümberajamine naljakas, aga minu meelest on poole tunni täitmiseks sellest siiski vähe ja midagi muud tehes oleksite te võibolla palju põnevamaid asju kogenud." Vat selline tüdruk on Loora. Ja minu teada pole tema kunagi kaubanduskeskustes jõlkumas käinud.
Ühel ennelõunal käisime Kati ja Looraga Aegviidus suusatamas (ta on ainus Kati sõbranna, kellel on oma suusad. Tema õel Laural on tegelikult ka, aga Laural olid sünnipäeva eel tädid külla tulnud, nii et tema ei saanud). See oli väga huvitav käik, muuhulgas räkisime päris palju igasugustest asjadest. Loora kartis mägedest laskumist, aga Aegviidus on neid teadagi üsna palju, nii et me siis püüdsime teda julgustada. Pärast ta ütles, et kõige rohkem oli abiks olnud see, kui ma ütlesin, et mina tegelikult ka kardan, aga siis mõtlen, et kõige hullem asi, mis juhtuda võib, on hoo pealt kukkumine - ja kuna ma olen palju kukkunud, siis ma tean, et tegelikult see nii hull polegi. Siis ta oli ka mõelnud, et tõepoolest, ta on ju ka kukkunud ja see pole üldse olnud nii hull, kui ta on mäe otsas arvanud...
Siis käisime veel mu abikaasal (varsti siis vist eksabikaasal?) külas tema uues kodus. Ta oli natuke närviline ja rabe, ei lubanud lastel riiulites asju puutuda, kõvasti rääkida ("karjuda") ja põrandal müdistada. Tundus, et ta polnud väga rõõmus meie sealoleku üle, ehkki ta ise oli kutsunud.
Siis käisime Kati ja Odega kõlas minu endisel pinginaabril Piretil, kes muuhulgas on meie Aconcagua ekspeditsiooni logo autor. Muidugi rääkisime ekspeditsioonist, ja otse loomulikult! - tõdemus, et maailm on väike ja Eesti veel väiksem, sai veel kord kinnitust. Toomas Gross, keda me Mendozas kohtasime, osutus Pireti lasepõlvekaaslaseks (nende vanemad töötasid koos ja vahepeal oli neil olnud isegi üks hoidjatädi, nii et nad kasvasid koos)... Ode leidis ühistegevust Pireti tütre Kadriga (mängisid Bratzidega ja ahistasid Kadri tsintsiljat), Kati oli rohkem meie juttu kuulamas. Sest nagu ta märkis: "Sinu sõpradel ja sõbrannadel on heal juhul Ode-suurused või temast veidi väiksemad lapsed, aga veel sagedamini imikud ja kõige sagedamini pole neil üldse lapsi. Minuvanuseid pole neil MITTE KUNAGI!"
Laupäeval läksin mina Odega maale. Kati ei saanud oma olümpiaadide-sünnipäevade pärast tulla ja Jüri lihtsalt ei tahtnud. Maal oli jubekolepalju lund, aga traktoriga oli ka meie tee lahti aetud. Kuni tänaseni, mil hakkas nii paks lumesadu, et tunni ajaga viskas paarkümmend sentimeetrit maha ja mul hakkas tõsine hirm, kas autoga enam välja saan. Siiski sai, sest lumi oli pehme ja kerge. Ja Tallinna pool Kuusalut oli ilm nii selge, nagu poleks siin lund üldse sadanudki ega kavatsegi sadama hakata!
Igatahes oli maal õues kõvasti lumerookimist ja muid võluvaid toimetusi. Olin pühapäeval linna tagasi jõudes täitsa läbi. Imelik, maal mulle tegelikult meeldib, aga ometi tulen sealt alati tagasi rahulolematu, väsinu ja tüdinuna...