Täna helistasin ma tööasjus inimesele, kellega pikki aastaid tagasi päris aktiivselt läbi käisime. Siis aga tulid erinevad tööd, erinevatesse linnadesse kolimine - ja osutus, et nii tugevad need sidemed ei olnud, et suhtlus säiliks.
Täna märkis ta muu jutu kõrval, et on lahutatud.
Misasja???
Nende pere oli minu meelest üks selliseid, kes pidanuks eluks ajaks kokku jääma. Neid vaadates tuli alati ja paratamatu muheluse saatel meelde lastelauluke: pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit istusid traadil ja tegid vidiit - nii ühel meelel ja ühel nõul olid ja tegutsesid nad alati. Toimiva ettevõtte panid koos püsti ja müüsid hiljem suurele korporatsioonile maha. Imetore poeg, aastaid hiljem (siis, kui me enam eriti ei suhelnud), teine. "Metsa" kolimine. Ühised huvid...
Lahutatud???
Ma olin täiesti jahmunud.Nii sellest faktist kui ka enda jahmatusest - poleks arvanud, et see mulle nii korda läheb. Polnud ma ju neid kummatki pikki aastaid isegi näinud mujalt kui mõnikord meediast pildi pealt. Aga ikkagi...
Noh, aga kordusabielud või -paarisuhted pididki õnnelikumad olema.
Kahju ainult, et õnneliku korduseni selle ebaõnnestunud esimeseta ei jõua...
Aga kas üldse saab neid esimesi nimetada ebaõnnestunuks? Kõigil on ju nendega seoses kogetud ikka paras hulk õnne...
Minu Mäepealse Memm noomis ikka neid tänapäeva inimesi: kole kergesti minnakse lahku. Tuleks ikka katsuda elada, kui kord juba elama hakatud - just nii ta ütles. "Elama hakkama" tähendaski tema kõnepruugis abiellumist - iseenesest huvitav sõnakasutus, märkan ma praegu. Abieluta siis elu ei olnudki...?
Kahjuks aga vana aja inimeste elutarkus tänapäeval enam ei sobi. Tänapäeval on inimestel rohkem valikut, vabadust ja võimalusi - nii et pole ilmselt mõtet katsuda olemasolevat mittetoimivat suhet kohendada ja lappida.
Aga ise jõudsin ma selle tõeni alles pärast lahutust - kui elu muutus äkki palju rõõmsamaks, lihtsamaks ja paremaks. Hoolimata sellest, et enne lahkuminekut ei osanud ma lahutamist ettegi kujutada - see millegipärast ei kuulunud mu maailmapilti. Võibolla Memme mõjul :)
Lahutamise eel kartsin ma igasuguseid asju. Et kuidas ma materiaalselt hakkama saan, laste eest hoolitsemisega hakkama saan, mida sõbrad ja lähedased arvavad... Tulemus oli see, et materiaalselt ma muutust ei märganudki - ilmselt oli endise abikaasa rahaline panus ühisellu viimastel aastatel pisitillukeseks kahanenud, lapsed olid edasi head lapsed ja mida aasta edasi, seda paremad (ilmselt olen ma ka ise pigem suurte laste ema tüüpi emme) ning sõbrad-sugulased ütlesid ühe hingetõmbega, et õige tegu ja seda oligi oodata... Nii et ma olen tänulik oma endisele abikaasale, kes vinduvale suhtele ühel hetkel lõpu julges teha - ehkki tol hetkel olin ma sellest nördinud.
Nüüd olen ma kuidagi väga õnnelik.
Loodan, et teiste lahutavate või lahutanud paaridega läheb samamoodi.