Meie kodus minu lapsepõlves tegelikult jõule ei peetud. Mu vanematest kumbki pole ristitud, nii et tõeline vajadus jõule tähistada neil puudus, ning nõukogude argipäevas oli lihtsam ja turvalisem korraldada kingijagamine aastavahetusel. Nii olidki meil näärid, näärikuusk ja näärivana.
Küll aga tähistasid jõule mu vanaemad. Mäletan, kuidas ma kord koolieelsel ajal (koolis käies olin sel ajal linnas tundides) olin maal ning sõitsime jõululaupäeval koos Väljaotsa Memmega Loksale. Ümara ninaga kolhoosibuss, mida külarahvas kutsus Kekkoneniks (võibolla oli see kunagi Soomest saadud?) kolistas mööda külasid ja peatus pea iga tanuma otsal. Uksed volditi lahti, sisse paiskus pahvak külma õhku ning trepist hiivasid end üles kirevatesse rättidesse ja karvakraega talvemantlitesse pakitud valjuhäälsed naised, sekka mõned vaiksed või siis vastupidi, kergelt juba viinalõbusad mehed. Kõik juba pinsieas, mõnel kaasas ka väiksed lapsed: muu töö- ja kooliealine elanikkond oli sel - nõukogude ajal ju tavalisel argipäeval - oma tegemistega hõivatud. Ent buss sai puupüsti täis, mind ja sõbranna Marjet (kes kah oma vanaemaga kaasas oli) suruti kuhugi vahekäigu lõppu. Mitmehäälne vada ja vali naer lehvis nagu lipp ilmselt pikalt bussi taga, kui Kekkonen läbi pakaselise ennelõuna käänulistel metsavaheteedel Loksa poole veeres.
Loksal pudenes suurem seltskond, meie selahulgas, välja surnuaia väravas. Mina ja Marje, kes me silgud-pütis-bussisõidust ülemäära elevil olime, kamandati vanaemade poolt vaikseks ja viisakaks, saime endale ka mingi kergema kompsu kätte ning astusime väärikalt surnuaia väravakaare alt läbi.
Seal oli igav. Minu ülesanne oli käia Memme kannul ja anda talle kotist pikki valgeid küünlaid, mille Memm hauapäitsisse lumme pistis. Memm tõmbas peo varjus tikku ja süütas küünla, seisatasime mõne hetke ja läksime edasi. Minu meelest lõputu arv kordi, vahepeal teiste haudade juures kohatud inimestega juttu ajades. See tähendab, juttu ajas Memm. Mina kõõlusin niisama, külmetasin varbaid ja tahtsin sealt minema.
Lõpuks läksimegi. Ostsime teelejäävast Oldi poest naelu (see pood, muide, lohises rahvasuus oma eestiagse omaniku nime all läbi kogu nõukaaja, kuni uues Eesti Vabariigis "Rauakaupade kaupluse" asemele taas ka ametlikult "Oldi poe" silt kinnitati) ja asusime korvisappa bussijaama vastas olevas toidukaupade kaupluses.
Korvil muidugi oli maainimeste jaoks ainult sümboolne ning sissepääsuõigust lunastav tähendus. Riiulite vahele jõudes kraamis Memm oma mahukast märsist kaks takust kartulikotti. Ühte kühveldasime kümmekond leiba (eeskätt lammastele mõeldes) ja mõned saiad (inimestele). Teise kotti räntsatasid jõupaberist kruubikotid (kanadele) ja veel midagi. Siis tuli eraldi sabatada lihaletis ja lõpuks võttis Memm kolm pakki iiriseid, minu lapsepõlve põhikomme.
Ma ei mäleta, kuidas kõik see tavaar kassast läbi käis - ilmselt lihtsalt öeldi, mida ja kui palju neis takustes kottides on. Sel moel sooritasid oma oste ju kõik maainimesed, ja kassiirid ilmselt lihtsalt usaldasid. Teada inimesed ju.
Meie kotid said tõstetud poes akna alla, teiste samasuguste kõrvale. Jälle järgnes Memme lõputu jutuajamine teiste külade eitedega. Lepiti kokku, kes jääb mis ajaks kotte valvama ("Ei neid Loksa venelasi uskuda ole!" oli külainimeste üldlevinud suhtumine) ning meie Memmega läksime Lahemaa Kaubamajja.
Kaubamajas oli alati tohutult põnev. Enamasti me midagi ei ostnudki, kuid kõik asjad tuli põhjalikult läbi näppida ning nende juures arutleda. Põhiline arutlusteema külamemmedel oli, et küll ikka need vene asjad on viletsad ja kuidas ikka enne oli. Neid vana aja jutte meeldis mulle hirmsasti kuulata, samuti meeldis mulle hirmsasti kaubamajas olla. Minu meelest olid kõik müügilolevad asjad hirmus põnevad.
Ma ei mäleta, kas me seekord Memmega midagi ostsime või mitte, kuid pärast kaubamaja läksime raamatupoodi. See oli üsna kaubamaja lähedal, aga teisel pool teed. Sealt ostis Memm mulle karbi värvipliiatseid ja "valge vihu" ehk joonteta vihiku, seda mäletan ülihästi.
Hakkas juba kergelt pimedaks kiskuma ja minu meelehärmiks läksime tagasi surnuaia ja kiriku juurde. Käisime uuesti läbi hauaringi ja memm süütas uuesti mõned vahepeal kustunud küünlad. Kiriku uksed olid lahti tehtud, nii et astusime ka sinna sisse. Memm tegi annetuse kirku korjanduskasti ja pahandas koos teiste omasugustega, et Kekkonen läheb välja enne jumalateenistuse algust. Minul oli ainult hea meel, sest mõnel korral olin koos Tädi Juuliga kirikus teenistustel ja armulaualgi kaasas olnud - ja oli ikka igav küll. Ehkki Tädi võttis mulle pisut ristiusu, Uue Testamendi ja palvetamise olemust selgitada, oli üldiselt kogu see kirikuvärk väikesele minule ikka üks ülimalt tüütu ja üsna hoomamatu kohustus.
Lõpuks läksime toidupoe juurde tagasi. Kuulsime, et "Põhjarannikusse" oli torte toodud, läksime kohe sinna ja ostsime ühe. Lohistasime oma leiva- ja tangukotid üle tee bussijaama ning naiste ühisel jõul ubiti need Kekkoneni peale. Buss sai nüüd veel rohkem täis kui hommikul ning Pohla tanuma otsas oma kottidega lõpuks maha saades oli mul üsna räsitud ja väga väsinud tunne.
Suurte kottidega läbi lume kojusaamine oli muidugi omaette ooper. Kotid said tõstetud Salvo plastmasskelgu peale ja jämeda nööriga kinni seotud, et koorem koduteel ümber ei kukuks. Nööri kinnitamiseks oli Memmel salvoka külgedesse isegi augud põletatud, kust siis nöör ristidena üle kotikoorma käis. Käekotist ilmus suur metallist taskulamp, kuhu sisse käis otsakuti kaks ümmargust patareid, mina sain enda kätte tordikarbi ja algas kodutee.
Tee tähistamiseks oli Memmel pistetud lumme oksad. Siis ei kadunud teepõhi jalge alt ka suure tuisu korral, kus kogu väli oli ühtlaselt valge ja lage. Sest lund oli talviti maas ikka nii palju, et kõvaks tallatud teelt kõrvale astudes vajusid ikka sügavale-sügavale sisse. Nüüd aga astusin kindlalt kelgu taga, mööda paljudest käimistest ja kelgupõhjast kinnivajutatud teed. Kevadel, muide, ei sulanud see kinnitallatud osa niipea, pikk jäävall lookles üle põllu veel pikka aega pärast seda, kui muu lumi ammu sulanud oli...
Kodus tervitas meid haukudes ja ketti kõlistades õuekoer Murka, kojatrepil ootas külmast kohevil karvaga kass Kiti. Memm pani kiiresti tule ahju, vahetas riideid ja läks loomi talitama. Tavaliselt käisin ma temaga kaasas, kuid seekord olin nii väsinud, et jäin tuppa.
Edasisest õhtus ei mäleta enam midagi. Küllap me sõime ja heitsime varakult magama, nagu maal talviti ikka. Isegi see pole meeles, kas tort sai samal õhtul lahti tehtud või jäi sahvrisse järgmisi päevi ja teiste saabumist ootama.
Aga kuusk? Kuusk oli Memmel ilmselt juba varem toodud, tema toomist ja ehtimist mäletan pigem teistest kordadest. Minu lapsepõlves seisis jõulukuusk - alati maast laeni ulatuv - Ennu kambris (nüüdses Kairi toas) selles nurgas, kus suvel troonis postamendi peal suur asparaagus. Memmel olid ka ilusad jõuluehted, minu meelest palju ilusamad kui meil linnas - välismaakeelsete kirjadega karbis ja puha. Oli linnukesi, mida vedrujala peal oksale kinnitada, oli rippuvaid pasunaid ja peenest sädelevast torust tähekesi. Ja alati olid kuuse küljes pärisküünlad küünlajala sees, mis siis õhtuti põlema pandi. Isegi kuusekard oli kuidagi teistsugune kui linnas. Eks nad vist olidki pärit sellest minu jaoks olematust ajajärgust ja neid hoiti ikka erilise hoolega. Praegusenigi on mõned veel alles.
Loen selle kirjutatud jutu uuesti üle. Midagi erilist nagu polegi - aga ometi on see kõik mulle kuidagi erilisena meelde jäänud...