Hommikul kell viis ärkasin meie muidu nii turvalisest ja rahulikust trepikojast kostva hüsteerilise kriiskamise peale. Keegi karjus, nagu teda vähemalt tapetaks.
Olin juba mobiili haaramas ja politseid kutsumas, kui taipasin enne uksesilmast välja vaadata. Tegu oli meie noorte naabritega, kes - nagu edasisest kriiskamisest selgus - olid pidutsemast tulles võtme ära kaotanud ega suutnud nüüd kokku leppida, kumb neist selles süüdi on.
Aga ühine mure liidab ja kainestab inimesi. Pärast tundi aega vastastikuseid süüdistusi, pisaraid ja trepikoja-melodraamat tabas neid rahunemine ja nutikusehoog ning püüdlikult selget diktsiooni hoides hakati helistama politseisse ja lukuabisse.
Ning mina, kes ma niikuinii juba üleval olin, sain neile heanaaberlikult tassi kohvi pakkuda.