Pühapäeva õhtul olin oma kodu-Säästumarketis tunnistajaks tõsieluseriaalile "Mida toovad pühad jaekaubandusele." Ei, mitte ostuhulluse tähenduses, vaid purjus või narkouimas kundede näol.
Valjusti ja väljakutsuvalt ropendades sisenesid kauplusse kaks venekeelset kutti - heameelega ütleks, et nolki. Tundus, et nad on siin kas vanad tuttavad või teadis kauplusepersonal, mida sellistelt oodata. Turva - lühemat kasvu ja pigem vanemapoolne mees - seadis end ukse juurde valvesse ning tema juurde kiirustas ka meie poe teine meeshing, prillidega noor müüja, põrandahari kindlalt pihus. Neile lisandus kolmaski liige, aknapesuvahendiga relvastatud nääpsuke, mulle olekult Kairit meenutav blondiin, kes minu arusaamist mööda on ka vahetuse vanem (ja minu lemmikmüüja, aga see pole siinkohal oluline).
Nahktagi kandev kutt ei vaevunud varjamagi, et tal midagi põues on, kui ta kassas inimestest mööda rüsis. Järgnes lühike terav sõnavahetus uksel seisva kolmikuga - sõnavahetuses osales rohkem tagikandja kaaslane, küllap tähelepanu endale tõmbamiseks. Ja siis püüdis tagiga kutt uste vahelt välja söösta.
Uskumatult väledalt ja jõuliselt ründas muidu nii rahuliku moega turva teda küljelt ning hetkelise rüsina järel oli kutt lükatud ühest kõrvaluksest sisse ja uks kindlalt kinni lajatatud.
"Kas kutsun politsei?" küsisin abitult mina, kelle kätte oli jõudnud kassajärjekord.
"Juba kutsutud," naeratas kassiir nukra teadlikkusega.
Tahtsin veel öelda, et nende turva on tubli mees, aga see vestlus tundus kassas kuidagi kohatu. Sama kohatu, kui uksest väljudes kolmikule häid pühi soovida.