Suurema osa pühapäevast veetsin seekord joostes. Koos Leivo, Alari, Maare ja Heitiga, jalge all Juminda poolsaar ja silme ees eesmärk sellele tiiru peale tehes 36h võistluseks valmistuda.
Alustasime Pedaspealt (üleval Alari tehtud fotol on pildistamispeatus Pedaspea rannas). Ilm oli alguses nii soe, et sain jätkata juba kaks aastat toiminud traditsiooni teha seda ettevalmistusjooksu ühesse oma lemmiktoppi riietatuna. Traditsioonid ruulivad! Mis siis, et varsti ilm jahedamaks keerates jaki selga sundis.
Algul kulges tee mööda asfalti, kuid peagi pöördusime ranna poole ning saime harjutada kivihüppeid. Juminda idakülg on nimelt kaunikesti kivine ning joostes kivilt kivile astumine oli peaagu nagu raudteeliipritel jooksmine. Ainult selle vahega, et kui liipritelt saad siiski mõningast korrapära ja siledust eeldada, siis rannakividelt küll mitte. Jalad said märjaks kohe üsna alguses, kus üks kivi ootamatult libedaks osutus ning ettevaatamatu hüppaja vette saatis.
Kolga-Aablas liitus meie meiega suur must karvane koer. Arvasime algul, et ta meid niisama oma aia läheduses saadab, aga kui saatmine juba küla piiridest väljus, oli selge, et koergi on pikema jooksu plaani võtnud. Maare küll hoiatas teda, et selline mõtlematu tegu - lipata koos seltskonnaga, kuhu kuulub ka Heiti - on mõnegi koera jaoks lõppenud lõhkijoostud käppadega, aga ega siis loom tarka nõu kuulda võta.
Jätkasime siis kuuekesi ja nimetasime oma uut seltsilist algul Murkaks. Aga küll küla koeri tunneb: ülejärgmises külas Leesil, kus uue kabeli vaatamiseks peatuse tegime, teadis üks kohalik memm kohe, et tegu on hoopis Virve küla Etsiga. Virve, muide, asub hoopis poolsaare teisel küljel.
Aga Leesile Murka-Etsi meist jäigi. Vaevalt et temasugusel ringikolgerdajal olid põhjuseks valutama hakanud käpad, küllap sai tal lihtsalt isu täis. Või seltsiski ta selle oma küla mehega, kes memme sõnul kabeliaias olles võiks koera koju viia.
Juminda tipus tegime peatuse 1941. aasta merekatastroofi (nõukogude laevakaravan uputati sakslaste poolt, erinevail andmeil hukkus 15 000-25 000 inimest) mälestusmärgi lähistel, sõime Maare küpsetatud imemaitsvaid soolaseenepirukaid ja jätkasime teekonda poolsaare teiselt poolt tagasi alla. Ilus vaade Naskali lahele (koos kahe kohaliku õlletava meeskodanikuga), istepaus teeäärsel suurel kivil koos pirukasöömise kordusega - ja ikka edasi!
Virve küla eel jäime saju kätte ning Hara sadamasse jõudes sadas juba päris kõvasti. Ootasime muulipealses ehitises vihmavarjus hullema hoo möödumiseni - ja ikka edasi!
Tuleb tunnistada, et nüüd enam nii lihtsalt ei läinud: jalad olid seismise ajal üpris kangeks muutunud. Aga vähemalt oli tee nüüd huvitav: matkarada üle Aabla soo. Selle marsruudi kohustuslik peatus Majakivil - ja hakkabki lõpp lähenema!
Matkarajalt välja jõudes aeglustame sammu ja kõnnimelobisedes peaaegu kilomeetri. Väga mõnus. Siis aga teeb Heiti ettepaneku: veel 50 meetrit on metsavaheteed ja siis tuleb kilomeeter asfalti kuni autodeni, viimane võimalus joosta! Minu mõistlik oletus, et jookseme 50 meetrit ja kõval asfaldil jälle kõnnime, ei pea muidugi paika ja nii jooksmegi ka selle viimase kilomeetri. Kokku siis ca 28 km. Parandatud: Heiti mõõtis teekonna üle ja oli hoopis 33,1 km! Rohkem kui pool Eesti pikima kestvusvõistluse jalgsietapist.
Päris mõnus tunne oli - nii enesega rahulolu kui puhkusevõimaluse saabumise osas.
Mõnusaim osa saabus aga Maare ja Heiti pool saunas.
Teised Juminda-retke kohta: Leivo pildistas ja kirjutas. Alar pildistas. Maare kirjutas.
____
Täiendatud järgmisel päeval. Hommikul andis tuimaks muutunud keha ikka voodist välja veeratada. Ja milline hundiisu oli hommikusöögil! Täna ma ilmselt terve päev otsa söön :)